16 mai 2017

Uber saab näidisprotsessiks

advokaadibüroo Glikman Alvin jurist Mari Anne Leškina  Foto: Erakogu

Uberi kvalifitseerimine transpordiettevõtteks muudab ebakindlaks maapinna ka muude sarnaste rakenduste jalge all, kirjutavad advokaadibüroo Glikman Alvin juhtivpartner Priit Raudsepp ja jurist Mari Anne Leškina (pildil).

Euroopa Kohtu kohtujuristi Maciej Spunzari ülesanne oli kvalifitseerida, kas Uber on mobiilirakendus ehk äpp, mille eesmärk on vahendada informatsiooni osapoolte vahel, või transpordiettevõte, mis peab lähtuma transpordi teenuse osutamisel riigisisest õigusest. Tema arvamuse pinnalt saame võtta esimese hoiaku, et valmistuda Euroopa Kohtu peatse lahendi võimalikeks mõjudeks.

Infoühiskonna teenuste alla kuulub tehingu peamiste elementide – pakkumuse esitamine ja selle vastuvõtmine – vahendamine platvormi kaudu. Nii võiks nõustuda rakenduse sellise eesmärgiga ka Uberi ja teiste veebiplatvormide kasutamise puhul.

Juriidiliste tagajärgedega kokkulepete sõlmimine on ammu kaotanud oma n-ö klassikalise, see tähendab paberil allkirjastatava või suulise vormi ning asendunud erinevate võimalustega. Selleks on näiteks rakenduse allalaadimisel ja kasutama hakkamisel rakenduse tüüptingimustega nõustumine ja nii lepingulisesse suhtesse astumine.

Seega juhul, kui rakendus on eeskätt elektroonilise vahendusteenuse kandja, võib tema majanduslikuks mõtteks tõepoolest pidada sõidujagajate ning sõiduvajajate kokkuviimist.

Siiski transpordiettevõte

Kõnealuses kohtuasjas leidis aga kohtujurist, et Uberi majanduslik mõte peitub mujal – Uber kontrollib platvormi vahendusel pakutava linnatransporditeenust selle kõigis olulistes aspektides: mitte ainult hinnas, vaid ka sõidujagajatele ning nende sõidukitele osutatavates nõuetes. Seega on tegemist kohtujuristi arvates küll innovaatilise, kuid sellegipoolest klassikalise transporditeenusega.

Selline lahendus tähendab aga, et kui kohtujuristi seisukohaga nõustub ka Euroopa Kohus, võib muutuda ebakindlaks maapind ka muude sarnaste rakenduste jalge all. Eeskätt puudutab see eestlaste seas populaarset Taxify sõidujagamisteenust, aga ka muid rakendusi, mis küll pealtnäha tegutsevad elektrooniliste vahendajatena, kuid tegelikkuses dikteerivad suurema osa tehingu sisust ja tulemusest ise ette.

Pidur jagamismajandusele?

Kohtujurist leidis, et sõidujagamise teenus on Uberi puhul välistatud, kuna reisijad valivad ise oma sihtkoha ning juhid saavad selle eest tasu summas, mis ületab kulude hüvitamist. Sellest me võime järeldada, et põhimõtteliselt jäävad kohtuotsusest puutumata rakendused nagu näiteks HOPP, mis võimaldab jagada teekonda Tallinna ja Tartu vahel. See on ka ainult loogiline, sest piir tavalise hääletamise ja platvormi vahendusel jagatud sõidu vahel on õhkõrn.

Samuti võivad otsuse ampluaast jääda välja rakendused, mis vahendavad tehinguid poolte vahel, kellest üks on tarbija ning teine majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, näiteks äpid, mis vahendavad taksofirmade alt sõitvate taksojuhtide ja tarbijate vahelisi kokkuleppeid, sealhulgas ka Taxify n-ö klassikaliste taksode ja tarbija kokkuviimise teenus.

Sealjuures tõdeb kohtujurist, et asjaolu, kas Uberi sõidujagamise teenust peetakse jagamismajanduse teenuseks või mitte, ei mõjuta selle kvalifitseerimist kehtiva õiguse seisukohast. Selline seisukoht on küll põhimõtteliselt õige, kuid annab meile ka signaali, et jagamismajanduse lahendused võivad hakata takerduma kehtiva õiguse raamistikku. Seaduste muutmine või nendest mööda laveerimine võib aga osutuda Euroopa Kohtu võimaliku pretsedendi valguses keerukamaks.

Sõidujagamise näide on küll üks markantsemaid, aga jagamisteenuseid pakkuvaid platvorme on teisteski valdkondades. Tarbijad on selge signaali andnud – asjaajamine interneti teel muutub üha populaarsemaks. Innovaatiliste lahenduste juures võivad seadused ja senised arusaamad aga jääda tüütult järele lohisema nagu mullune kuluhein, kuni alla annab kas seadusandja või innovaator.

Tuletagem ka meelde mandri-euroopalikus õigussüsteemis kehtivat lepinguvabaduse põhimõtet, mille kohaselt on pooled õigustatud ise oma kokkulepete sisu formuleerima. Seetõttu on üha raskem leida selgitusi, millega tarbijale põhjendada, miks eelistatakse klassikalisi mudeleid (näiteks taksosid) uuenduslikele meetmetele.

Autor: Priit Raudsepp Mari Anne Leškina

Hetkel kuum