Üldpilt on nutune

Toomas Paul kirjutas siinsamas lehes kolmandast vaalast, oskusteabest, millele majandus toetub samuti nagu kapitalile ja tööjõule. Sellega haakub üks minu ammune veendumus, mis käib nimelt Eesti kohta ja mida olen valmis iga nurga peal kordama: kogemus on maavara, mida Eestis ei osata veel kaevandada. Seda nii kitsamas erialalises kui laiemas ehk riiklikus mõttes. Oskusteave on kogemus kitsamas mõttes, riigi valitsemisekski on vaja nii seda, kui ka avaramat pilku ja üldistusoskust.

 

Tegu on nagu nõiaringiga – igal valitsuses peab olema arusaam, et majanduse kolmandat vaala tuleb toetada, kuid valitsusel endal peab olema oskusteave, kuidas seda teha. Praegu ma viisakalt väljendudes midagi sellist ei märka. Poliitiline broilerlus on nagu viirus, mis levib õhu kaudu ja nakatab märkamatult, broilerlus, mis on oskusteabe, kogemuslikkuse ja elutarkuse vastand. Aga kogemuste puudus takistab valitsemises peamist – nn suure pildi nägemist, kus kõik on seotud kõigega.

Valitsuse maksupoliitikast ei ole võimalik aru saada, ei eesmärgi mõttes ega selguse mõttes, ei taktikalises ega strateegilises plaanis. Vastandlikud tõmblused ja segased signaalid annavad aga kokkuvõttes ühe tugeva ja halva signaali – ebastabiilsuse lubaduse nii lühikeses kui pikas perspektiivis. Sedakaudu pole ime, et selle valitsuse kontosse  jääb ettevõtlusorganisatsioonide pretsedenditu ühine protestikiri.

Aga oleks olukord ainult maksudega segane! Paraku võimendavad iga valitsuse ja koalitsiooni käitumises erinevad teemad alati vastastikku üksteist. Loovad õhkkonda ja fooni.

Julgeolekupoliitiline ja retooriline sumbuur peaministri erakonnas kahandab üldist usaldust ja markeerib kui mitte just kuristikke, siis tugevaid lõhesid mitte ainult ilmavaadetes (mis oli ju ennegi selge), vaid ka koalitsioonierakondade poliitilises käitumiskultuuris  ja erakondade endi sees.

Keskerakond pole üldse hakkama saanud korruptsioonilohega. Aga ma ei taha ühe järjekordse suure kohtuprotsessi eelõhtul sellel pikalt peatuda, pilt on niigi selge. Augeiase tallidega läheb alati aega, võiks ju ennast ilusal küpse kevade päeval lohutada, aga küsimus on, kas neid sõnnikutalle on üldse asutud tõsimeeles puhastama... Mitte üks täiskasvanud inimene ei usu, et kas või pealinna abilinnapea Arvo Sarapuu tegevuse stiil oli erakonna juhtidele enne viimast dramaatilist pööret üllatuseks.

Vene ja eesti valijatega suhtlemisel märkame aga lihtsalt valetamist: ühele barankat, teisele kama. Suhtlemine... pandagu vähemalt Tallinna TV kinni! Huvitav, kas erakonna juht ja peaminister ikka on märganud, et ta erakondlased on selles propagandaruuporis osanud isegi Eesti laulupidude ja natsi-Saksamaa vahelise seose üles leida? 

Üldpilt on nutune. Kõvemaid sõnu tarvitamast hoiab tagasi ainult teadmine, et Euroopa Liidu eesistumine algab kohe ja see valitsus peab selle ära tegema, nui neljaks! Suure valitsuskogemuse ja rahvusvahelise kogemusega Jüri Luige valimine kaitseministri postile enne eesistumist on hea samm IRLilt, kahtlemata. Vähemalt ühes põhiseaduslikus institutsioonis on nüüd julgeolekuküsimustes tegelik asjatundmine olemas, hea seegi. Julgeolek ja majandus on teatavasti nagu sukk ja saabas.