Ahto Lobjakas • 7. september 2017 kell 3:00

Maailm noateral

Ahto Lobjakas  Foto: Postimees/Scanpix

Kui USA–Põhja-Korea vastasseisus peaks kasutatama tuumarelva, ei jää senisest ilmakorrast mitte midagi järele, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Põhja-Korea ümber kuhjuvad kaelamurdval kiirusel sündmused, mis kriitilise massi saavutades võivad tundmatuseni muuta meie maailma. See on ka ainus, mida võime täna kindlalt öelda: kui USA–Põhja-Korea vastasseisus peaks kasutatama tuumarelva, ei jää midagi endiseks. Põhja-Koreast endast jääb väga vähe järele. Võib arvata, et Lõuna-Korea oma piirilähedase pealinna Seouliga kannatab kohutavalt. Saasteareaal mõjutab otseselt sadu miljoneid inimesi, kaudselt miljardeid. Globaalne psühholoogiline šokk sõltub suuresti sellest, kas Põhja-Koreal õnnestub tabada väliseid sihtmärke Lõuna-Koreas, Jaapanis või USAs. 

Pole vist vaja eraldi osutada, et hoop maailmamajandusele oleks mastaapne. Otsene hävitustöö koos psühholoogiliste ja poliitiliste koosmõjudega seiskaks nii regionaalsed kui globaalsed kaubavood ja inimeste liikumise. Maailm tõugataks majanduslangusse, millest toibumine võtaks parimalgi juhul aastakümneid. Globalisatsiooni tabaks ettenähtavaks tulevikuks halvatus, kuna mastaapse tuumakonflikti üks tulemusi oleks isolatsiooniliste platvormide võidukäik. Donald Trump osutuks kohe meheks omal kohal. Iseenesest intellektuaalselt huvitav oleks näha sellise arengu mõju digitaalsele maailmale: kindlasti forsseeritaks nii kohanemisi, kuid ka uuendusi.

Kus aga kindlasti pole mingit positiivset lootust, on maailmapoliitika. Paratamatu on sekundaarsete konfliktide täielik kontrolli alt väljumine paljudes kohtades ebastabiilsuse kaarena tuntud alal Lääne-Saharast Afganistanini — ning uute lisandumine. Migratsioonisurve arenenud riikidele suureneks hüppeliselt — nagu ka brutaalne vastureaktsioon. Piiride sulgumine, võib-olla Euroopa Liidu seeski, oleks globaalse kaose tõttu automaatne.

Suurim kaotaja oleks praegugi habras maailmakord. Rahvusvaheline õigus jääks viigileheks peadpööritavale jõudude tasakaalu ümberkalkuleerimisele, mis vältimatult vallanduks. ÜRO julgeolekunõukogu oleks protsessis paljas kuliss. Venemaa ja Hiina USA strateegiliste vastastena peaksid päevapealt üle vaatama oma tuumastrateegia ja taktika, kusjuures tegemist oleks liikuva märklauaga. Samast ebastabiilsuse keerisest leiaksid end väiksemad tuumariigid, nagu India, Pakistan, Iisrael jt. Paremal juhul kukuks kokku kogu tuumarelvade leviku regulatsioon, halvemal juhul järgneksid globaalses strateegilises kaoses sekundaarsed kohalikud tuumakonfliktid. Maakera armistuks sajanditeks, kui mitte aastatuhandeteks.

Mõju Eestile

Kõige selle juures näib fookuse groteskse kitsendamisena rääkida katastroofi võimalikust mõjust Eestile. Ometi on see võimalik. USA tuumaresoluutsus võib meile täna tunduda kindlust andvana, kuid sellises homses järgneks Washingtoni jaoks kohe vajadus prioretiseerida ja kahida, kus vaja. Multipolaarsus oleks kohe ametlikult uus maailmakord. Suhted Venemaa ja Hiinaga asetuks hoopis uuele tasandile, kus suure konflikti vältimiseks tuleks väiksed provokatsioonid välistada. Euroopa Liit Saksamaa juhtimisel jääks meie reaalseks julgeolekuankruks — ning aeglustiks, mille kaudu kaootilise maailma otsemõju meieni jõuaks. Eesti ELi eesistumine läheks ajalukku.

Seda ei pruugi muidugi juhtuda. Põhjus, miks sellest rääkida, on aga kahjuks konventsionaalsete lahenduste horisondi väga kiire ahenemine. Põhja-Korea eskaleerib peatumatult pingeid raketi- ja tuumakatsetustega, mis annavad alust arvata, et riik suudab ähvardada USA maismaad. President Trump on teinud kõik peale sõnade “punane joon” kasutamise. Otsedialoogiks Pyongjangiga ei tundu ei tema ega välisminister Rex Tillerson olevat ei valmis ega võimelised. Sanktsioonidega ähvardamine on pöördunud ähvardusteks Põhja-Koreaga kaubitsejate vastu, kelle seas juhtivad on Hiina ja Venemaa. Hiina on öelnud, ei luba “kaost ja sõda” Korea poolsaarel, mis jätab mulje, et tuumasõja vältimine pole Pekingi esimene prioriteet. Igal juhul on Hiina võime olukorda mõjutada küsitav. Vladimir Putin on just hoiatanud planetaarse katastroofi eest, lisades, et sanktsioonid ei ole enam lahendus.

Probleem, nii kummaline, kui see ka poleks, on juurelt teoreetiline. Tuumarelva levik on kestnud poolsada aastat, stabiilset režiimi ega “etiketti” tuumaklubis olekuks ja sinna sisenemiseks aga pole. Igaüks on klubisse sisenenud eri moodi. 1968. aasta tõkestamiselepe pole töötanud — klubisse lisandusid hiljem Iisrael, India, Pakistan. Uued tuumariigid on soovinud kohe katsuda uue võimu piire, Põhja-Korea on lihtsalt äärmuslik näide. Ei aita asjaolu, et Ukraina ja Liibüa on riigid, mis tuumatehnoloogiast vabatahtlikult loobusid. Nii kuulub mängupõrand strateegiateoreetikutele. Põhja-Korea ähvardab USAd vesinikupommi kaudu elektromagnetilise pulsiga, mis lülitaks välja kõik elektroonilise. USA vastaks igale rünnakule ilmselt hävitava tuumalöögiga — kuid ei saa kindel olla, et Põhja-Korea ei suuda tuumarelvaga vastata. Miljoni dollari küsimus, millele Trumpil vastata tuleb, on: kas rünnata esimesena või mitte.

 

Hetkel kuum