Inimene vajab notarit

Teravalt kriipis silma 18. septembri Äripäevas ilmunud juhtkiri, kus kurdeti, et Eestis on liiga palju tehinguid, mille pärast peab notaris käima.

Äripäeva ettepaneku kohaselt võiks kinnisvaratehingud, vähemalt väiksemamahulised, olla notariaalsest vorminõudest vabad. Arusaadav, et see seisukoht esindab tihti tehinguid sõlmiva ettevõtja arvamust. Paraku unustatakse ära tavaline Eesti inimene (ehk valdav enamik), kes vajab kaitset nii ebaõigluse kui pettuste eest. Temale muutub õigusnõuanne kättesaamatuks, seevastu kui suurfirmadel on juristid enamasti enda palgal ja advokaadid telefonikõne kauguses.

Valik seisneb selles, kas kulutada õiglusele ja õigusele notaris käies tund-paar ja mõõdukas summa enne tehingut või käia aasta-paar kohtus ja kulutada sellele oma säästud pärast tehingut. Tõsi, osa ei jaksagi kohtus käia – kellel ei jätku raha lõivudeks ja advokaadile, kellel teadmist, kes jõuab enne ära surra. Isegi väikesemahuline kinnisvaratehing on suure sotsiaalse mõjuga, eriti kui tegu on inimeste elukohaga. Just seetõttu pole paljudes Euroopa riikides kinnisvaratehingud vabad, vaid riik on otsustanud, et mõlemal poolel on õigus saada erapooletut juriidilist nõu, põhjalikku kontrolli ning korrektset asjaajamist, mida korraldab ja tagab notar. Riikides, kus seda pole, on kohtuvaidlusi kordades rohkem. Näiteid pole vaja kaugelt otsida – Lätis lõppevad paljud kinnisvaratehingud pika kohtuteega.