Tapatsehhi asemel üks laadija ja kõik on hästi?

Eesti toidu kuu on meie põllumeestel kui kohaliku toidu tootjatel hea võimalus särada. Eesti on Euroopa Liidus kolmandal kohal haritava maa pindala poolest elaniku kohta, eespool on Leedu ja Läti. Seega pole põhjust arvata, et meie põllumehed ei suuda rahvast ära toita. Vaadates veel, kui uhked traktorid ja kombainid teedel ning põldudel sõidavad.

Tegelikkus kahjuks nii roosiline ei ole. Iga eksporditud lihakilo kohta ostetakse kaks ja pool kilo liha välismaalt sisse. Tundub, nagu oleksid meie põllumehed saamatud? Kuid põllumehed saavad toota ainult nii palju, kui nad suudavad maha müüa.

Selleks, et meie laual vorst ja liha oleks, said varem lihakombinaatides tööd paljud spetsialistid tapatsehhis. Alates looma hinge võtmisest ja nahatustamisest kuni liharümpade külmhoonesse saamiseni on suures lihatööstuses ametis mitukümmend töötajat, selle töö teevad ilma tapatsehhita Rannarootsi lihatööstuses piltlikult öeldes ära kaks töötajat. Üks, kes tõstukiga laadib rekka pealt külmutatud liha lattu, ja teine, kes toorainelt pakendeid eemaldab.

Tapamaja töö on enamikule vastumeelne ning paljud võivad pead liiva alla peites rõõmustada – hea, et meil ei pea enam nii palju loomi tapma. Kuid kuskil see töö tehakse ju ikkagi. Kuna intensiivse liha impordi tõttu ostavad meie lihatööstused Eestis kasvatatud elusloomi oluliselt vähem, läbivad paljud meil kasvatatud loomad pika reisi Türki ja muudesse kaugetesse piirkondadesse. Olgem ausad, loomaveoautos nad sõita ei taha, humaansem on lühike lõpp kodumaal.

Euroopa lihatööstused maksavad meie loomade eest kõrgemat hinda kui kodumaised. Ei ole mõeldav, et nad ostavad meie loomad kallimalt, võtavad neilt hinge ja teevad kogu musta töö ning müüvad väärtusliku tooraine odavalt Eesti lihatööstustele.

Euroopa tarbijad, kes oskavad head liha hinnata, ostavad kõrgema hinna eest korralikku liha. Samas jääb neil üle palju madalakvaliteedilist liha, mis on suhteliselt odava hinnaga.

Seda kasutavad ära meie lihatööstused ja impordivad vorsti ja muude toodete tooraineks. Ärimehena teevad Eesti tööstuseomanikud kasulikke otsuseid odavat toorainet ostes, sest lisades eestlaste maitse-eelistustele sobivaid maitseaineid, ei mõista keegi, mis meie vorsti sees on.

Lihatööstused lisavad oma toodetele rahvusvärvidega lipumärgi ja müüvad Toiduliidu arvates õigusega seda kui eestimaist ja kohalikku toodet. Paljud tarbijad eelistavad eestimaist ja on nõus kohaliku kodumaise toote eest ka kõrgemat hinda maksma. Seda teades on Eesti toiduainetööstusi koondav Toiduliit kavalalt välja mõelnud niinimetatud lipumärgi statuudi, mille järgi võib rahvusvärvidega toodetes olla ka imporditud põhitooraine.

Veterinaar- ja toiduameti arvates on ärisaladus, kui palju mingisugune lihatööstus importtoorainet kasutab, kuid toodetel rahvusvärve kasutavate lihatööstuste import- ja kodumaise tooraine kasutamise osakaal peaks olema avalik. Samuti peaks olema lipumärgiga toodetes ainult kodumaine põhitooraine.