Ratase triumf libedal nõlval

16. oktoober 2017, 11:16
Ahto Lobjakas
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171016/OPINION/171019766/AR/0/AR-171019766.jpg

Edu valimistel veeretab peaminister Jüri Ratase ette vajaduse leida venekeelsetele poliitikutele vääriline koht, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Vaatamata Taavi Aasa nähtavale meeleliigutusele olid kohalikud valimised ennekõike peaminister Jüri Ratase tähetund. Savisaare test on tal nüüd läbitud, ainuvõim Tallinnas säilitatud ning Keskerakond on endiselt tugevaim partei riigis. Koalitsioon Toompeal püsib tõenäoliselt valimisteni, kuigi jätkuv rähklemine Eesti poliitika paremal tiival tähendab paradoksaalselt, et IRLi oodatust parem tulemus ei ole valitsuse vaatepunktist ideaalne. Ratase suurim saavutus on valija heakskiidupitser tema katsetel rehabiliteerida Keskerakond.

Uus päev toob aga uued väljakutsed. Esimene puudutab venekeelsetele poliitikutele väärilise koha leidmist Keskerakonnas ja Eesti suures poliitikas. Savisaare langemine tähendab, et poliitikud nagu Mihhail Kõlvart (kes võttis Tallinnas peaaegu 25 000 häält) ning Yana Toom (kes sai viiekohalise arvu hääli nii 2014. aasta europarlamendi kui ka 2015. aasta riigikogu valimistel) võitlevad kõrgeima võimu eest. Olukord, kus Tallinna linnapeaks saab teise tulemuse teinud, kuid Kõlvartist enam kui neli korda vähem hääli saanud Aas, ei ole jätkusuutlik.

Venekeelsete poliitikute tulemine tippu tähendab aga vältimatult ka venekeelse valija agenda tulemist. Kui uuringutel on õigus ja ligi 70% meie venekeelsetest elanikest elab meie idanaabri infoväljas, ei saa see olema lihtne protsess ei Keski, opositsiooni ega ühiskonna jaoks. Aga see on vajalik protsess ning mida varem ta algab, seda parem kõigile. Selles kontekstis on häbiväärne, et venekeelse valija häältel võimule naasnud Keskerakonna juhtidest ei öelnud keegi oma eileõhtustes triumfikõnedes ühtki venekeelset lauset.

Teine Ratase ees seisev väljakutse on vahetum. Keski rehabiliteerimine nõuab muutust Tallinnas. Taavi Aas, tore mees, nagu ta võib olla, ei ole inimene, kellelt loota linnavõimu ja linnameedia avamist demokraatia ja õigusriigi normidele. Nii jääb Tallinn plekiks Ratase maniskil ning meenutuseks, et peaministri kontroll jõudude üle, mis teda võimul hoiavad, on puudulik. Toompeal on tal ühed “omad”, Tallinnas hoopis teised homie’d, Narvast rääkimata (seal eksisteerib Kesk vaid frantsiisina).

Reformierakond vastandus edukalt

Reformierakond teiselt poolt võib hingata kergendatult. Kardetud EKRE koll osutus optiliseks illusiooniks. Rahvuslikult meelestatud eesti valijaskond usaldab valimissituatsioonis kindlaid valikuid. Reformi panus konfrontatsioonile Venemaa ja kohalike venelastega töötab palju tõhusamalt kui EKRE proto-natslik kihutustöö. Kuigi Kristen Michal sai isiklikult vähe hääli, tähendas erakonna hea tulemus Tallinnas ka tema rehabilitatsiooni. Hanno Pevkur parteijuhina võttis küll rambivalguse, kuid kedagi petmata, et see oli võimalik üksnes tänu kohalike parteiankrute heale tööle Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Tõenäosus, et Pevkur juhib opositsiooni 2019. aasta märtsis, on täna tunduvalt väiksem kui tõenäosus, et Ratas läheb riigikogu valimistele peaministrina.

IRLi kergendusohe on kohalike valimiste järel veelgi kuuldavam. Üleriigiliselt löödi veenvalt EKREt ning näidati, et kuuldused erakonna hinguseleminekust on ennatlikud. 2019. aasta riigikogu valimiskünnise ületamine ei tundu enam võimatuna. Kuid IRLi juhid on oma eilsest edust nüüd paradoksaalses kahvlis. Katastroof oleks nad naelutanud koalitsiooni, sest kusagile mujale polnuks minna. Nüüd võib karta, et Helir-Valdor Seeder võtab edu kui tunnustust oma tööle. See omakorda tähendaks kasvavat kaost valitsuskoalitsioonis (kuna Urmas Reinsalu vaevalt tahab end leida opositsiooni ridades). Järjekordne väljakutse Ratasele.

E-hääletus saagu selgemaks

Lõpetuseks mõni sõna e-valimistest, mis eilse õhtu jooksul tekitasid paksu verd neil 38%ga triumfeerinud Reformi ja kolinal hävinud EKRE vahel. Meediasse jõudnud videoklipis kraaklesid raadiomaja fuajees Mart Helme ja Hanno Pevkur nagu Mõhk ja Tölpa. Kui esimene nõudis, et e-valimised oleks “avalikud ja kontrollitavad”, ilmselt ise täpselt teadmata, mida ta sellega mõtleb, oskas teine üksnes vastata et “server on ju pitseeritud” ja et ta “usub” e-valimisi. E-valimised ei ole kindlasti olemuslikult kurjast – ma ise e-hääletasin. Kuid probleem nende legitiimsusega on reaalne. E-valimisi ei ole võimalik vaadelda nagu pabervalimisi algusest lõpuni. E-hääled kaovad sisuliselt musta kasti ning valijalt nõutakse tema jaoks mõistetamatute algoritmide pimesi usaldamist.

Oludes, kus Reformi tulemused on anomaalsed, võiksid sotsiaalteadlased “lihtsate inimeste” osatamise asemel uurida, mis täpselt Reformi e-häältega toimub ja kuidas oma valijaid mobiliseeritakse. Materjali selleks on küllaga. Kategooriaviga on Kristjan Vassili võrdlus pühapäevaseõhtuses ETVs, et e-valimised on – nagu lennukiga lendamine – “teaduse” usaldamise küsimus. E-hääletus on mehhanism, millega ühiskond langetab otsuseid. Nagu kõik ühiskonna arutelud ja otsused, peab ta olema osalistele läbipaistev ja mõistetav – siit ka liberaalse poliitilise filosoofia kandev printsiip, mille nimeks on “avalik arutelu” või “avalik mõistus” (ingl k public reason).

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. October 2017, 11:16
Otsi:

Ava täpsem otsing