Riigikantselei saatis kooskõlastamiseks eelnõu, millega muudetakse ka ministeeriumi kantsleri värbamise ja valiku korda. Kui praegu peab riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskus esitama ministrile vähemalt kaks kantslerikandidaati, siis tulevikus soovitakse piirduda vaid ühega.

Põhjendusena tuuakse, et praktikas on kehtiva reegli täitmine ülemäära keeruline, sest sobivaid kandidaate kantsleri ametikohale on vähe. Puuduvad selgitused, mida tähendab ülemäära keeruline. Kas kantsleri ametikoht eeldab tõesti nii haruldasi unikaalseid oskusi ja teadmisi, mida tikutulega taga otsima peab? Ma kahtlen selles tõsiselt.

Kantsleri ametikohti on 11. Eesti avalikus teenistuses on 96 tippjuhti, kelle värbamise ja valiku ning regulaarse hindamise ja arendamisega tegeleb tippjuhtide kompetentsikeskus põhitegevusena. Lisaks olemasolevatele tippjuhtidele on kompetentsikeskus alates 2008. aastast koolitanud läbi erinevate arenguprogrammide tippjuhtidele järelkasvu.

Ametnike ja töötajate arendamine ning neile arengu- ja karjäärivõimaluste loomine on ühtlasi ka ametisolevatele kantsleritele kui tippjuhtidele tööks vajalik kompetents. Seda eelnõu lugedes tekib paratamatult tunne, et päris mitu inimest on oma töös midagi väga olulist tegemata jätnud.

Muudetav regulatsioon kehtib juhul, kui kantsleri ametikohale avalikku konkurssi ei korraldata. Kantsleri ametikoht on üks vähestest tippjuhtide ametikohtadest, mille täitmiseks avaliku konkursi läbiviimine ei ole kohustuslik. Riigikantselei kodulehel oleva info kohaselt ei ole 2005. aastast alates korraldatud ühtegi konkurssi kantsleri ametikohale. Siit tuleneb minu teine küsimus – kas tippjuhtide kompetentsikeskus võiks leida rohkem sobivaid kandidaate avalike konkurssidega?

Riigi- ja haldusreformi tulemusena on vabanenud ja vabanemas hulk linnapäid, valla- ja maavanemaid ning muid ametnikke, kas nende hulgas tõesti ei leidu sobivaid kandidaate avaliku teenistuse tippjuhtideks? Seejuures ei soovi ma muidugi kantsleri ametikohtade politiseerimist. Nagu näitavad mitmed ametite tippjuhtide konkursid, on avaliku sektori tippjuhtimise vastu piisavat huvi üles näidanud ka erasektori kogemusega tippjuhid. Ühesõnaga, potentsiaalseid sobivaid juhiomadustega kandidaate peaks leiduma piisavalt.

Eelnõu rakendamise eeldatav mõjuks on paindlik ja uuendusmeelne tippametnikkond, kes aitab kaasa avaliku teenistuse tulemuslikumale toimimisele. Selleks peaks riigikantselei ise oma töökorralduse uuendusmeelselt läbi mõtlema ja püüdma kehtiva regulatsiooni raames avardada võimalusi avaliku teenistuse tippjuhiks saamiseks avalike konkurssidega.