Bitcoin, uus üleilmne valuuta?

Ühe bitcoini hind USA dollarites on tõusnud eimillestki alates 2008. aastast ühe dollarini 2011. aasta alguses, võrdväärseks kullauntsi väärtusega 2017. aasta märtsis ning jõudis peaaegu 20 000 dollari piirini.

Kiire hinnatõusu tõttu on bitcoinivaimustust võrreldud 17. sajandi tulbimaaniaga Hollandis ning internetimulliga 1990ndate lõpus. Need võrdlused on eksitavad. Tulbid on tarbitav kaup ning dot-com-ettevõtete aktsiad olid õigused osale konkreetse firma tulevastest rahavoogudest. Mõlema taga on konkreetne väärtus, mis võib olla ka ülehinnatud. Tulbisibulad polnud ilmselt väärt kümnekordset omaaegse käsitöölise sissetulekut ning kõik netiettevõtted ei saanud olla sama edukad kui Amazon või Google.

Erinevalt kaupade või konkreetsete firmade fundamentaalsest väärtusest pole bitcoinil fundamentaalset väärtust, mida saaks üle- või alahinnata. Bitcoin on potentsiaalne maksevahend, millel on väärtus siis ja ainult siis, kui need, kes seda omavad, eeldavad, et seda on võimalik millegi tarbitava või investeeritava vastu vahetada homme või millalgi tulevikus. Bitcoini väärtus ei erine teoreetiliselt dollari, euro või nõukogude rubla väärtusest. Viimase puhul on eestlased ka näinud kuidas raha usaldusväärsuse kadudes võib telliskividest saada parem maksevahend kui raha. Halvimal juhul on bitcoini väärtus null, ning parimal juhul on bitcoin uus globaalne valuuta, mis on kasutatavam kui USA dollar.

Bitcoini kontekstis kerkib taas ka üldisem küsimus: millal ja miks on rahal, mis on otsese tarbimise mõttes kasutu kaup, väärtus maksevahendina. Klassikalises mikroökonoomikas pole rahal rolli ning dollarite, haruldaste teokarpide või bitcoini kasutamine maksevahendina on keskse turu ja murdmatute lepingute puudumise sümptom. Siiani pole perfektset ja globaalset andmebaasi, mis lubaks eelmisel aastal töötatud päevade või Microsofti aktsiate eest otse osta õhtusööke või autosid.

Huvitav on siinkohal see, et plokiahel (blockchain), mis tagab bitcoini usalduväärsuse, on just nimelt tehnoloogiline samm perfektse andmebaasi suunas. Sellise andmebaasi olemasolul oleks teoreetiliselt võimalik kaubelda otse läbi murdmatute lubaduste ja likviidsete väärtpaberite. Säärast väärpaberit võib nimetada IOU-ks (I owe you). Õhtusöögi eest saaks maksta töötatud ajaga, sest tööandja saaks maksta palka IOU näol, mis on lubadus firma toodangu suhtes. Restoraniomanik aktsepteeriks inimese tööandja IOU’d, sest ta saaks selle edasi müüa kaupade eest, mida ta ise tarbida tahab jne.

Selleks, et see kõik toimiks, peavad säärased lubadused olema kõik kirjas ja mitte vaidlustatavad: täpselt nagu plokiahela täiusliku potentsiaali rakendumisest ja võimalikest nutikatest lepingutest (smart contracts) loodetakse. Seega ei ohusta bitcoin ja selle taga olev plokiahela tehnoloogia mitte ainult keskpanku, panku ja rahandussektorit, vaid plokiahel ohustab ka bitcoini ennast.

See stsenaarium ei saa tegelikkuseks ilmselt homme, sest selle võimalikkus nõuab lisaks tehnoloogiliste probleemide lahendamisele ka seadusandlust ja poliitilisi otsuseid. Selle ajani sõltub bitcoini hind sellest, kui hea maksevahend ta on. Teoreetilistest rahandusteadusest on teada, et vähem likviidset ja tarvitatavat maksevahendit (nagu bitcoini) on inimesed valmis omama paralleelselt koos likviidsema maksevahendiga (nagu euro), kui esimese hoidmine annab suurema tulu. Siiani kasutatakse bitcoini maksevahendina suhteliselt vähe. Mõned väiksemad firmad, aga ka mõned tuntud firmad nagu Expedia, Microsoft ja Virgin Galactic tunnistavad bitcoine teatud tehingute puhul, enamik firmasid seda ei tee.

Teooria baasil võib ju spekuleerida – kui bitcoinide hinnatõus peatuks, siis aktsepteeriks seda ilmselt veel vähemad firmad. Kui aga bitcoin muutuks maksevahendina sama tuntuks kui euro, siis oleks selle hind võib-olla kõrgem ja hinnakasv ning volatiilsus väiksem. Aga kui need, kelle käes on hetkel suurem kogus bitcoine, püüaks neid kiiresti müüa, kukuks nende hind kiirelt, mis võiks hävitada selle väärtuse pöördumatult. Kui bitcoine oleks kergem turvaliselt hoiustada, siis sooviks neid omada ehk rohkem inimesi. Kui üks või mitu keskpanka või finantsinstitutsiooni looks sarnase ja konkureeriva globaalse krüptoraha, siis poleks bitcoinil võib-olla enam piisavat turgu.

Makroökonoomika seisukohalt võib bitcoini ja teiste krüptorahade olemasolust aga loota distsiplineerivat mõju keskpankadele ja valitsustele. Raha kiire juurdetrükkimine viiks nüüd ilmselt kauplemisele bitcoinides ja mitte telliskivides. Samuti on kapitali vaba liikumist keerulisem piirata. See, et bitcoinil üldse väärtus on, näitab, et traditsioonilistel valuutadel on maksevahendina puudusi.