Tagasitulek normaalsusesse jääb ära

Mõned aastad tagasi sai püstitatud hüpotees, et arenenud maailm on piisavalt suures hädas selleks, et rahatrükk saab olema massiivne ning leidma aset ka Euroopas, kus seda toona tundusid mitmete jõuliste väidete kohaselt takistavad „institutsionaalsed ja juriidilised“ realiteedid. See hüpotees osutus õigeks ning peagi avastasime me end maailmast, kus raha said tasuta (!) küsitava maksejõuga institutsioonid küsitava väärtusega tagatise vastu.

Hüpoteesi osana sai eeldatud ka seda, et selline tegevus peab mingil moel olema inflatsiooniline. Umbes seitse triljonit trükitud dollarit hiljem oleme sunnitud nentima, et „ei“ ja „jah.“ „Ei“ tarbijahinnaindeksi kontekstis, kuid „jah“ vara hindade kontekstis. Nullintresside ja rahatrüki maailmas on ülespoole liikunud praktiliselt kõik riski kandvad varad alates aktsiatest ja lõpetades kollektsioneerimisväärtusega kellade ja autodega. Seega just viimane hüpoteesi komponent ehk varahindade inflatsioon oli investori jaoks olulisim, kuid ka kõige raskemini omaks võetav või mõistetav.

Kuidas saab nii olla, et makrotasandil on asjalood väga halvasti, kuid varade hinnad aina kerkivad? Kuidas saab olla nii, et kõrgete riskide ja halva nähtavusega keskkonnas ei olegi raha parim võimalik varaklass? Kuna selline olukord oli paljultki esmakordne, kippus olema ka nii, et nii mõnigi investor oli ja on rahatrüki proportsioone arvestades ettevaatlik.

Ajaloolisega võrreldes selgelt ebanormaalses olukorras on ettevaatlikkus muidugi täiesti arusaadav käitumine. Täna võib öelda, et olukord on tõepoolest mõnevõrra muutumas. Nii USAs kui Euroopas saame rääkida majanduskasvust. USAs ja Saksamaal ka tööturu isegi liiga heast tervisest. USAs ka juba baasintressi tõstmisest.

Euroopas ollakse tsükli poolest Ühendriikidest paar aastat maas. Euroopa Keskpanga (ECB) rahatrükk väheneb uuest aastast poole võrra, 30 miljardini kuus. Hetkel domineerib arusaam, et seda jätkatakse kuni septembrini ning suunavaid intressimäärasid võidakse hakata euroalal tõstma juba 2019. aasta alguses. Tasapisi hakkab erksam investor vaatama, kuidas uue keskkonnaga kohaneda.

Esialgu näib majanduskasvu ja nominaalsete intressimäärade vahe Euroopas olevat kasvu- ja seega ka Euroopa varade soetamise sõbralik. Huvi Euroopa varade vastu on kergitanud ka eurot ning seda vaatamata ootustele, et intressimäärade vahe USA ja euroala vahel saab mõnda aega ainult kasvada. Kui majanduskasv võtaks arenenud maailmas sisse täishoo, võiksime me rääkida intressitasemetest 3-4%. See võiks vähemalt praeguse olukorraga võrreldes ja ajaloolisesse konteksti paigutatuna tunduda juba peaaegu normaalsena.

Kui nüüd jääb üles küsimus, et kuidas „tagasitulek normaalsusesse“ ikkagi ära jääb, siis siinkohal tasub meenutada, et massiivse monetaarpoliitilise sekkumise põhjuseks olnud olukorra sügavaimad põhjused pole kuhugi kadunud. Riikide võlakoorem, selle tinginud rahvale jagatud lahked, kuid veidigi pikemas perspektiivis ebarealistlikud lubadused, ning rahvastiku vananemine on asjaolud, mis pole kuhugi kadunud ning ootavad ajaloolisega võrreldes kesise kasvu õhukese pinna all oma revanši. Ei tasu alahinnata liiga kõrge võlakoorma võimet teha tagasihoidlikust surutisest midagi sootuks ebameeldivamat.

On suhteliselt selge, et kohe, kui isegi mingi probleemi hõng levima peaks, on keskpangad jälle oma vanade ja, miks mitte, ka uute trikkidega platsis. Intresside nullimine mainitud 3-4% juurest ei ole vähegi tõsisema probleemi puhul piisav ning trükimasinad lähevad jälle käima. Seda enam, et suur osa avalikkusest näib seda pidavat normaalse majanduspoliitika osaks ning mitte millekski eriliseks. Ka ei tasu unustada, et see 3-4% intressitase tähendaks praegu parima eeldatava stsenaariumi realiseerumist enne seda, kui jälle mingi „aps“ aset leiab. Juhul, kui intressid jõuavad enne „apsu“ liikuda ainult veidi kõrgemale, on uus rahatrüki episood seda lähemal.

See aga tähendab seda, et riskantsed varad on tugevate närvide puhul jätkuvalt parim võimalus rikkuse salvestamiseks.