Progresseeruv tulumaks lööks valusalt kõiki

1993. aasta alguses oli Eesti omadega päris käpuli. Polnud kindel, kas Eesti suudab krooni üle talve hoida. Riigikassas haigutas tühjus, eelmisel aastal võetud laenude tagasimaksmiseks polnud sentigi raha, Eesti kaitseväe peamisteks relvadeks oli 300 laskmisel kõveraks minevat Rumeenia Kalašnikovi, Vene vägi oli endiselt maal ning Eesti Vabariigil polnud igale poole Eestis asja. Ühesõnaga, kohe tundus kõik täielikult kokku kukkuvat.

100 päeva töörahu äsja ametisse astunud valitsusele ei antud. Tuli end viivitamatult tõestama asuda. Esiteks võtsime vastu eelarve, viies selle eelnevalt tasakaalu. Nii tagasime krooni üle talve pidamise. Suutsime oma poliitikale – et kokkuvõttes saavad inimesed vaid ise end aidata – kriitikast hoolimata kindlaks jääda, majandus käis madalpunktist läbi ning hakkas kasvama.

Võeti vastu hulgaliselt uusi seadusi, usaldus Eesti riigi vastu kasvas, siia hakkas voolama uusi investeeringuid. Kaasa aitas sellele erastamise seadmine kindlamale alusele. Probleeme ja väljakutseid oli veel oi kui palju, kuid nüüd söandati juba vaadata ka tulevikku. Oluliseks sammuks oli tulumaksureformi seaduse vastuvõtmine 8. detsembril 1993, millega 1. jaanuarist 1994 hakkas Eestis kehtima ühetaoline tulumaks.

Eesti oli selle revolutsioonilise sammuga esimene maailmas, kuid on hiljem leidnud arvukalt järgijaid. Eesti majanduse arengule andis ta igal juhul tugeva tõuke. Katsed seda "parandama" asuda on kujukalt näidanud, milline jama sellest võib tulla. Selle asemel, et vigu tunnistada ning näiteks vähemalt töötavate pensionäride kiusamine lõpetada, tahetakse vint aga päris peale keerata ning progresseeruv tulumaks kehtestada.

Kui hetkel on kolki saanud osa ühiskonnast, siis sel juhul saavad kolki kõik. Lootus selle pealt, nii nagu taevasse tõstetud aktsiiside pealt, mingit supertulu teenida on samasugune muinasjutt nagu "Ali Baba ja 40 röövlit".