Lapsed – see on kõige tähtsam

Ei, raha kindlasti mitte. Raha on teinekord põhjus, miks jäetakse laps sünnitamata. Selleks, et laps sünniks, peab naisel olema mees, õige vanus ja tervis korras – ja naine peab tahtma lapsi, mees muidugi ka. Ühesõnaga, peab olema pere.

Seda ma küll ei oska öelda, sest inimesed on väga erinevad. Ühed tahavad lapsi, teised ei taha. Mina loodan, et tahetakse. Eestis üldiselt tahetakse lapsi – rohkem kui näiteks Lääne-Euroopas. Meil ei ole selles mõttes seis üldse halb. Meie pered tegelikult tahavad lapsi.Mida te arvate Raul Eametsa ja Kristjan Järvani järeldusest, et lastega kodus olemise aega on alahinnatud ja oleks parem, kui naine enne kolmanda lapse sünnitamist tööle ei läheks?

Sellise mõttekäiguga on raske mitte nõustuda. Sest täpselt nii see ju on. Lastega kodus olemist ongi alatähtsustatud, kogu aeg räägitakse ju sellest, kui tore on, et meil on kõrge naiste tööhõive. 

Mina tahaksin hoopis, et meil räägitaks sellest, kui õnnelikud meie pered on ja kui palju neil lapsi on. See on meil nagu mingi asi iseeneses, et naine peab hästi palju tööl käima. Kui mõni naine tahab kodus olla ja kasvatada kas või kuut last – kuidas saab teda käsitleda kuidagi kehvemini kui seda, kellel on võib-olla üks-kaks last ja kes tahab kangesti tööl käia?

Põhimõtteliselt küll. Ma olen finantsist ja muidugi peab vaatama, kui palju kellele maksta. Aga üks on ju selge: suur osa naisi tahaks tegelikult laste kõrvalt tööl käia osaajaga. Neid naisi, kes on selgelt karjäärihuvilised, on maksimaalselt 15-20 protsenti.

Me oleme teinud kolm väga mahukat sündimusuuringut ühe-kahe-kolme lapsega naiste hulgas. Ma pean silmas, et 15-20 protsenti on selliseid naisi, kes tõstavad karjääri pereelust ettepoole.

Meie riik on juba päris tubli. Kolmelapselise pere toetus võiks muidugi veel suurem olla, sest inimesed on tegelikult vaesed. Mediaanpalk on kuskil 900 euro juures. Ja kui me kujutame ette, et 1800 eurot bruto on kahelapselisel perel jagada nelja isiku peale, no mida me siis ootame. Need inimesed elavad ju tegelikult vaesuses.

Kõige rohkem ma soovitaksin ikkagi suhtumise muutust – et me hakkaksime väärtustama inimesi, kes väärtustavad lapsi. Riigile oleks kõige kasulikum, kui inimene saaks palju lapsi ja käiks jooksvalt ka tööl, aga tegelikult on ikkagi lapsed meie kõige kallim vara. Ma ei tea, mida veel konkreetselt soovitada. Pered peavad olema piisavalt jõukad, et lubada endale lapsi. 

Praegu on ju nii, et kolm ja neli last on pigem endaga hästi hakkama saavatel jõukatel perekondadel. Millegipärast on loodud foon, et palju lapsi on pigem kehvasti hakkama saavates peredes, aga tegelikult on praegu nii, et rohkem lapsi on majanduslikult edukatel ja hea haridusega inimestel.

Selline käsitlus võtab mind ohkama. Kui me vaatame ühiskonna jätkusuutlikkust, siis ei saa ju mööda vaadata sellest, et lapsed on kõige olulisem. Kui me läheme pensionile, siis pensioni maksavad meile meie lapsed. Kui keegi arvab, et ta on objektistatud selle pärast, et tal lapsi ei ole, siis on see halb õnn. 

Aga oma elu ja seadused peame korraldama ikka nende järgi, kellel on lapsed. Et lapsi oleks rohkem. Ja et kes lapsi tahavad, need ka saaksid neid. Ei pea vaenama neid inimesi, kellel lapsi pole. Aga selge on ju, et lastetu inimene saab endale elu jooksul lubada ja kõrvale panna märksa rohkem kui pere, kes kasvatab lapsi. 

Mul on endal palju lapsi, aga mina olen jõukas inimene. Need, kellel on palju lapsi, kolm või neli, nemad ei säästa mitte kunagi. Ja see on normaalne, et nad kulutavad kõik laste peale. 

Võiks natuke endast kaugemale vaadata ja mõelda nende perede peale, kes elavad oma laste nimel. Muuseas, nende inimeste lapsed hakkavad hiljem pensioni maksma lastetutele.