Riik peab julgema laenuraha investeerida

Ilma investeeringuid tegemata ei saa kellegi elujärge oluliselt tõsta. Kui perekond või üksikinimene võtab endale eluasemelaenu, siis peetakse seda ühiskonnas aktsepteeritavaks viisiks enda elujärje parandamiseks. Samamoodi nagu perekond ei peaks kartma võtta eluasemelaenu, ei tohiks ka riik karta võtta laenu, kui see toob kaudset kasu tervele ühiskonnale. Seda eriti olukorras, kus kuuleme tihti valitsuse ministreid rääkimas sellest, et võiks teha küll üht või teist asja, kuid selle jaoks ei ole raha. Järelikult on häid ideid, kuid ei soovita mõelda antud hetke eelarvetulude väliselt.

Eesti pea- ja rahandusministrid on saanud trummi taguda, kui tubli on Eesti riigi rahanduslik seis ja kui väikse võlakoormusega oleme hakkama saanud, kuid millist heaolu kasvu on Eesti ühiskond sellest saanud? Eesti valitsussektori võlakoormus on 9% sisemajanduse kogutoodangust ning Leedu riigil on see 42%, kuid nii ettevõtted kui ka majapidamised maksavad ikkagi laenude pealt sarnast intressi. Riigi suurem laenukoormus ei vii ettevõtete või eraisikute jaoks intressimäärasid oluliselt kõrgemale, juhul kui see laenukoormus on mõistlikul tasemel.

Intressid jäävad mõistlikuks

Kui Eesti riik väljastaks võlakirjasid ning hakkaks finantsturgudelt laenama, saaks riik paisutada oma eelarvet ning teha mõistlikke investeeringuid, ilma et see peaks tulema mõne teise huvigrupi arvelt.

Viimane näide oli sellest, et riigil pole raha, et ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks. Olukorras, kus see on Eesti kõige olulisem maantee siseriiklikult ning olulisuselt kolmas maantee väliskaubandust arvestades. Maanteeameti hinnangul maksab nn kitsa 2+2 maantee ehitamine 2—4 miljonit eurot kilomeetri kohta. Kui arvestada kuluvahemiku ülemise äärega ehk 4 miljonit eurot kilomeetri kohta ning maha lahutada juba olemasolevad neljarealised maanteed, siis saame järgmised kulud — Tallinna-Pärnu-Ikla maantee jaoks 640 miljonit eurot, Tallinna-Tartu maantee jaoks 560 miljonit eurot (Tartust Luhamaani tuleks 260 miljonit eurot lisaks), Tallinna-Narva maantee 512 miljonit eurot.

Nii et kokku läheks põhimaanteede neljarealiseks ehitamine maksma 1,71 miljardit eurot. Kui siia juurde liita oodatav hinnatõus ja ettenägematud kulud võiksid põhimaanteed neljarealiseks saada 2 miljardi euro suuruse kuluga. Võrdluseks võib tuua, et 2014. - 2020. aastal on investeeritud ja investeeritakse Eestis uute teede ehitamiseks ja vanade rekonstrueerimiseks 373 miljonit eurot, millest 254 miljonit eurot on Euroopa Liidu raha. Kui palju me ka mujalt eelarveridadelt kokku ei hoiaks, ei saa ilma laenu võtmata neljarealisi maanteid isegi järgmise 20 aasta jooksul valmis ehitada.

Investeerime teadusesse ja keskkonda

Tee-ehitus on selgelt investeering ning seda saame selliselt ka käsitleda. Kas suuremad kulutused teadus- ja arendustegevusele on jooksev kulutus või investeering? 2018. aasta riigieelarve näeb ette teaduse- ja arendustegevuse rahastamise suurendamist 15 miljoni euro võrra. Märkimisväärsete tulemuste saavutamiseks oleks vaja seda summat kasvatada ning oluline oleks teadustegevust senisest rohkem ettevõtlusega siduda. See peaks hõlmama nii nende teadus- ja ettevõtlusharude arendamist, milles me oleme juba edukad, kui neid, mis on maailmas uued ja perspektiivsed tegevusalad. Selline tegevus peab käima teatud kindlatest põhimõtetest lähtuvalt ning investeeringutel peab olema laiapõhjaline otsuste tegemise raamistik ja kontroll. Ilma parimate lahenduste väljatöötamiseta ei suuda me maailma mastaabis olla piisavalt konkurentsivõimelised.

Kolmas valdkond, kuhu peab selgelt rahalist ressurssi juurde panema,on meie keskkond. On ju keskkond otseselt meie tervisega seotud ning teatavasti on tervishoiukulud riigi jaoks üheks suuremaks kuluartikliks. Siiani oleme suures plaanis käsitlenud Eesti maad, kui rahalise kapitali ühte allikat, kuid siin võiksime analüüsida teiste riikide praktikaid ja mõelda, millises suunas tahame oma keskkonda ehk suures osas põllu- ja metsamajandust arendada? Metsanduses peame kaardistama olukorra, millistesse valdkondadesse ja tööstusharudesse praegu Eesti metsadest saadav puit läheb ning kas siin on metsaressurss kõige optimaalsemalt kasutatud?

Eestil oleks aeg astuda rahandusmaailmas ühte jalga maailma arengutega. Me arendame küll häid e-lahendusi, kuid jääme maha klassikalises finantsjuhtimises.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.