Jaga lugu:

Kodu on investeering, igatahes!

Ingvar Allekand
Ingvar Allekand  Foto: Eiko Kink

Kodu ostmiseks sobib iga aeg, küsimus on vaid kasumiootuses, kirjutab Domus Kinnisvara juhatuse liige Ingvar Allekand.

Aktiivne kinnisvaraturg on tekitanud diskussiooni küsimuses, kas oma kodu on käsitletav investeeringuna või kuluna või hoopis millegi kolmandana.

Kõigepealt, kiired tõusud-langused ei ole turuosaliste huvides, sest muudavad planeerimise keeruliseks. See küll soodustab spekulatiivseid tehinguid, kuid tavalise koduomaniku jaoks on isegi ülemäära kiire hinnatõus probleem, sest peaaegu võimatu on planeerida selle jätkumist või pöördumist. Siit tuleks investeeringu põhiolemuse juurde – varadelt kasumi teenimine (või vähemalt säilitamine turbulentsetes oludes).

Millel üldse põhineb praegune kinnisvarahindade kasv? Nõudlus on tugev, sest Tallinn kasvab, nii sündimus kui ka sisseränne on laes, Tartu ja Pärnu rühivad pealinna tuules. Põhiliselt aga peegeldab hinnatõus siiski raha väärtuse kahanemist, mille vastu kaitsmisel on keskmise töörahva võimalused kasinad. Pangaarvel või sukasääres hoitav raha kipub siin maanurgas iga riigikorra ajal tolmuks kahanema. Kinnisvara, olgugi et omade miinustega, on üks väheseid kättesaadavaid võimalusi varanduse loomiseks ja säilitamiseks, see elab üle riigikogu valimised, majandustsüklid ja enamasti ka riigikorrad.

Siit jõuame teise olulise nüansi juurde – investeerimisdistsipliin. Pikaajaline kodulaen oma igakuiste regulaarsete maksetega on mõnusalt stabiilne mehhanism muidu finantsiliselt nii distsiplineerimatu inimese õigel kursil hoidmiseks (vastutustundetu hipsterielu on lahe, kuid erilist arengut ei too). Koosneb ju igakuine laenumakse kahest osast – intress (mis on võrreldav pangale tehtava üürimaksega) ja põhiosa (mis tähendab omanikule kohustuste vähenemist ja isikliku varanduse suurenemist).

Pangale raha eest makstava kodulaenu intressi asemel on võimalik maksta kellelegi sooja toa eest üüri, mis aga peaks alati olema suurem kulu, sest kaasatud on veel üks osapool oma kasumiootusega. Ka põhiosa komponendi võiks asendada millegi muuga. Näiteks igakuise maksega investeerimisfondi, ühisrahastusplatvormi vm viisil, kus väikeste panustega opereerimine võimalik. Küllap mõni neist alternatiividest pakuks nii head investeerimisdistsipliin kui ka mõistlikku kasumlikkust. Ent kas ka väärtpaberid ja nende hinnakõikumised pole mitte virtuaalne rikkus?

Seega – kinnisvara, mis üldjuhul tähendab mastaapset rahapaigutusotsust, on ikkagi investeering. Kui finantsmaailmas tegeletakse aktiivselt riski ümberhindamisega rahasse ja korrigeeritakse sellele vastavalt tuluootusi, siis elukondliku kinnisvara puhul toimub sisuliselt samasugune protsess. Koduomanik korrigeerib oma investeeringu kasumiootust vastavalt koduga seotud emotsionaalsele väärtusele. Mida „kodusem“ on kinnisvara, seda vähem oodatakse sealt kasumit.

Nii nagu riskantses maailmas ollakse praegu valmis investeerima negatiivse intressiga võlakirjadesse, on koduomanik valmis teatud juhtudel taluma oma kinnisvara negatiivset kasumlikkust. Sellest loogikast lähtudes on kodu ostmiseks iga aeg hea, ostetav peab olema lihtsalt piisavalt “kodune”.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt