Eelmisel suvel selgus Tallinna linnavalitsuse tellimusel läbiviidud küsitlusest, et tallinlaste suurim ootus linnakeskkonna parendamisel on jalgrattateede võrgustiku väljaehitamine. Mainiti Pirita ja kesklinna vahelise rannapromenaadi vajadust, aga samuti transiitliikluse ümberjuhtimist kesklinnast.

Ehkki on tehtud eeltööd jalgrattastrateegia alal ja kergliiklusteid rajatakse juurde, on pealinna jalgrattavõrgustik üsna piiratud ja teed omavahel ühendamata.

Tundub, et lõunanaabrite pealinn Riia on viimastel aastatel teinud palju enam rattateede loomiseks. Näiteks valmis juba mitme aasta eest kesklinna 25 kilomeetri kaugusel asuva kuurortlinna Jurmalaga ühendav kergliiklustee. Riias on kasutusele võetud rattateid, mida mööda heas toonuses kodunt tööle ja “šoppingule” sõita või lihtsalt nautida jalgrattasõitu. 

Peaaegu kõik uued ärihooned Riias on omandanud rahvusvahelise sertifikaadi, mis tähendab, et neis on duši- ja kuivatusruumid, kapid ja võimalused jalgrataste hoiustamiseks. Lätlased on seega rajanud vundamendi selleks, et edendada elukvaliteeti, tervist ja tõsta tööviljakust.

Sama teed läheb Leedu, kuna Vilniuse linnavalitsuse nõudel peavad kõik kesklinna uusarendused järgima jätkusuutliku sertifitseerimise nõudeid. Kas Eesti tahab tõesti muutuda „Euroopa haigeks meheks“?