Riigireformijate visadus väärib imetlust

Äripäeva arvamustoimetaja Vilja Kiisler nahutab 16. mai Äripäevas riigireformi sihtasutuse loonud keskealisi ärimehi. Ega ma lõpuni aru saanud, kumb Kiisleris kuumemini köeb: iha esitatust originaalsemate ühiseluliste ideaalide järele või tüdimus sellest, et värskust riigiellu nõuavad meile tüdimuseni tuttavad näod. Äripäevalt mõjus selline arvamusavaldus veidrana. Ettevõtjate puhul on probleem olnud nende huvide tajutud eraviisilisus, taotluste privaatsus, mistap saab ainult kiita nende soovi oma huve üldistatumalt ja oma nime all artikuleerida.

Riigiametnikuna loodan, et riigireformi sihtasutus kaasab edasiste ettepanekute formuleerimisse ka riigielu korraldamise eksperte ning et igasuguste ümberkorraldus-ettepanekute keskmes poleks Excelist võetud kärpeprotsendid, vaid konkreetne ühiseluline hüve, mida Eesti elanik vajab. Thatcheristlik hoog on hea viis tähelepanu köitmiseks ja debati algatamiseks, aga mitte selle rikastamiseks.

„Bürokraatia“ sõnal on süljelehk küljes, ometi on igasuguse menetluslike reeglite ja avalike teenuste mõte üldisemalt võimaldada vabaduste või õiguste võrdset, tõrgeteta teostust. Nii on paljukirutud riigihangete jäiga regulatsiooni eesmärk ettevõtlusvabaduse, konkurentsiolukorra kindlustamine. Bürokraatia „otsustaval vähendamisel“ tuleb vahet teha olukordadel, kus ta võimaldab ja vabastab, olukordadest, kus piirangul puudub mõte väljaspool piirangut ennast.

Kõlab naljakalt, aga mõnigi kord on juhtunud, et mingi riigielu korraldust puudutava otsuse või regulatsiooni algne mõte ununeb ja uutmistuhinas hakatakse otsast sama jalgratast leiutama. Neil hetkedel on hea, kui riigielu korraldamise juures on keegi „vanake Hottabõtš“, kes ka varem sääraste revolutsiooniliste tuhinate tunnistajaks olnud ja kes uut tuhinat suunata aitaks. Sestap teeb ka riigireformijate algses visioonis ette nähtud riigikogulaste sunniviisilise rotatsiooni idee veidi ettevaatlikuks.

Reformide õnnestumistõenäosus on suurem, kui neis kopeeritakse eduelamusi, mitte ei otsita maandasvõimalusi kogunenud frustratsioonile. Selleks julgustan riigireformijaid julgemalt rääkima ja huvituma sellest, milles Eesti riigiasutused on olnud edukad ja tooma esile näiteid, kus Eesti riik on suutnud viljelda väärtustloovat bürokraatiat, mh kaasanud välisvahendeid (millest Eesti ettevõtjad on tulu loonud) või kasutanud maksutulu tulemuslikult innovatsiooni toitmiseks.

Mul ei ole voli teiste ministeeriumite saavutustega kiidelda, aga kaitsevaldkonnas anname igal aastal ettevõtetele innovatiivsete toodete arendamiseks suurema kärata kordi suuremas mahus kui on kuulsa ETV saate „Ajujahi“ auhinnafond. Me ei tee seda kuidagi varjatult ega sellepärast, et meil pole kuhu kaitse-eelarvet kulutada, vastupidi, me pole nii rikkad, et innovatsiooni loomuldasa mitte toetada. See meie jaoks loomulik sättumus on Eesti avalikus sektoris laiemalt levinud, Eesti ametnik pole mitte ainult oma avatud meele, vaid ka hädavajaduse tõttu pidanud olema leidlikum, säästlikum, innovaatilisem kui välismaa kolleeg. Tallinna Sadam läheb alles nüüd börsile, aga Eesti Kaitseväe „IPO“ toimus juba 14 aastat tagasi, kui liitusime NATO-ga: kui Ämaris paiknevad hävitajad (ja seda võõrustav lennubaas) ning Tapal olev liitlaste mehhaniseeritud soomuspataljon poleks liitlaste rahastatud, peaksime arvestama märksa tüsedama kaitse-eelarvega.

Vilja Kiisleri ägeda arvamusloo juurde naastes: mina küsijat suu peale ei lööks ja näen asjaolus, et meile juba ikooniliseks muutunud, 90ndatest pärit vanad tegijad järjepidevalt Eesti riigi uuesti leiutamist soovivad, pigem tunnustust vääriva järjepidevuse, järeleandmatuse märki. Mu lähemate pereliikmete seas on ettevõtjaid ja olen alati imetlenud, millise järeleandmatusega nad suudavad ka oma kõige valusamatest läbikukkumistest õppides üha uuesti äri- ja elumudelit üles ehitada.

Eesti avalik teenistuja on loomuldasa tagasihoidlik, nii tagasihoidlik, et ETV saates „Pealtnägijagi“ saatis ministeeriumite kantslerite tööelu avav klippi ajakirjaniku reibas avastamisõhin. Aeg, mil ajalehekülgi täitsid riigiametnikest staarid, on möödas, sest Eesti riik on muutunud heas mõttes enesestmõistetavaks. Selle taustal on hädavajalik, et keegi ka väljastpoolt neid tänaseid enesestmõistetavusi tulevikku vaadates küsimuse alla seab. Omalt poolt võin kinnitada, et avaliku teenistuse tuumas köeb endiselt 90ndate aastatele omane söakus ja riskijulgus, aga seda tuld hoiab koos toekas kogemuste kolle, mille ust ei olegi nii raske paotada, kui pealtnäha paistab.