Riigireformijate visadus väärib imetlust

Kõlab naljakalt, aga mõnigi kord on juhtunud, et mingi riigielu korraldust puudutava otsuse või regulatsiooni algne mõte ununeb ja uutmistuhinas hakatakse otsast sama jalgratast leiutama. Neil hetkedel on hea, kui riigielu korraldamise juures on keegi „vanake Hottabõtš“, kes ka varem sääraste revolutsiooniliste tuhinate tunnistajaks olnud ja kes uut tuhinat suunata aitaks. Sestap teeb ka riigireformijate algses visioonis ette nähtud riigikogulaste sunniviisilise rotatsiooni idee veidi ettevaatlikuks.

Kaitseväe IPO juba tehtud

Reformide õnnestumistõenäosus on suurem, kui neis kopeeritakse eduelamusi, mitte ei otsita maandasvõimalusi kogunenud frustratsioonile. Selleks julgustan riigireformijaid julgemalt rääkima ja huvituma sellest, milles Eesti riigiasutused on olnud edukad ja tooma esile näiteid, kus Eesti riik on suutnud viljelda väärtustloovat bürokraatiat, mh kaasanud välisvahendeid (millest Eesti ettevõtjad on tulu loonud) või kasutanud maksutulu tulemuslikult innovatsiooni toitmiseks.

Mul ei ole voli teiste ministeeriumite saavutustega kiidelda, aga kaitsevaldkonnas anname igal aastal ettevõtetele innovatiivsete toodete arendamiseks suurema kärata kordi suuremas mahus kui on kuulsa ETV saate „Ajujahi“ auhinnafond. Me ei tee seda kuidagi varjatult ega sellepärast, et meil pole kuhu kaitse-eelarvet kulutada, vastupidi, me pole nii rikkad, et innovatsiooni loomuldasa mitte toetada. See meie jaoks loomulik sättumus on Eesti avalikus sektoris laiemalt levinud, Eesti ametnik pole mitte ainult oma avatud meele, vaid ka hädavajaduse tõttu pidanud olema leidlikum, säästlikum, innovaatilisem kui välismaa kolleeg. Tallinna Sadam läheb alles nüüd börsile, aga Eesti Kaitseväe „IPO“ toimus juba 14 aastat tagasi, kui liitusime NATO-ga: kui Ämaris paiknevad hävitajad (ja seda võõrustav lennubaas) ning Tapal olev liitlaste mehhaniseeritud soomuspataljon poleks liitlaste rahastatud, peaksime arvestama märksa tüsedama kaitse-eelarvega.

Vilja Kiisleri ägeda arvamusloo juurde naastes: mina küsijat suu peale ei lööks ja näen asjaolus, et meile juba ikooniliseks muutunud, 90ndatest pärit vanad tegijad järjepidevalt Eesti riigi uuesti leiutamist soovivad, pigem tunnustust vääriva järjepidevuse, järeleandmatuse märki. Mu lähemate pereliikmete seas on ettevõtjaid ja olen alati imetlenud, millise järeleandmatusega nad suudavad ka oma kõige valusamatest läbikukkumistest õppides üha uuesti äri- ja elumudelit üles ehitada.

Eesti avalik teenistuja on loomuldasa tagasihoidlik, nii tagasihoidlik, et ETV saates „Pealtnägijagi“ saatis ministeeriumite kantslerite tööelu avav klippi ajakirjaniku reibas avastamisõhin. Aeg, mil ajalehekülgi täitsid riigiametnikest staarid, on möödas, sest Eesti riik on muutunud heas mõttes enesestmõistetavaks. Selle taustal on hädavajalik, et keegi ka väljastpoolt neid tänaseid enesestmõistetavusi tulevikku vaadates küsimuse alla seab. Omalt poolt võin kinnitada, et avaliku teenistuse tuumas köeb endiselt 90ndate aastatele omane söakus ja riskijulgus, aga seda tuld hoiab koos toekas kogemuste kolle, mille ust ei olegi nii raske paotada, kui pealtnäha paistab.