Pange end maksupeavaluks valmis

Euroopa Nõukogu direktiiv hakkab mõjutama nii ettevõtjaid kui ka nõustajaid. Direktiiv paneb maksumaksjatele ja nende nõustajatele kohustuse informeerida maksuhaldurit etteulatuvalt teatud piiriülestest tehingutest või äri restruktureerimisest.

Avalikustamise kohustus langeb maksumaksjale olukorras, kus tehinguteahel on välja töötatud maja sees, välisel nõustajal on kutsesaladuse hoidmise kohustus või nõustaja tegutseb väljaspool ELi liikmesriike.

 

Sisuliselt nõuab direktiiv, et teatud tüüpi maksunõu andmisel tuleb sellest samal ajal teavitada ka maksuhaldurit. Maksuhaldurit tuleb teavitada tehingutest, mille peamine või üks peamisi eelistest on maksueelise saamine. Sealhulgas tuleb maksuhaldurit informeerida olukorras, kus nõustaja kehtestab maksumaksjale konfidentsiaalsusnõude tehingute abil saadava maksueelise suhtes või nõustaja tasustamine toimus tulemustasu põhimõttel vastavalt saadud maksueelisele.

Tavaliselt on advokaadibüroo ja audiitori antav nõu ja kliendisuhtlus kaetud kutsesaladusega. Ei ole arusaadav, kas ainuüksi see oleks piisav alus, et kogu saadud maksunõu tuleks maksuhaldurile edastada.

Loetelust leiab ka tunnuseid, mida ei ole Eesti tulumaksumudelis üldse võimalik kohaldada. Näiteks kahjumis ettevõtte omandamine, mille eesmärk on maksustava kasumi vähendamine maksukahjumi arvel. Eestis maksukahjumeid klassikalises mõttes ei eksisteeri.

Samuti tahab direktiiv teha avalikuks tehingud, kus saadud tulu on võimalik piiriüleste tehingutega konverteerida teise tulukategooriasse (nt kasu vara võõrandamisest dividendituluks), millele kehtib teises riigis soodsam maksumäär. Raporteerida tuleb ka tehingutest, milles osalevad isikud, kellel puudub sisuline majandustegevus, mida toetaksid piisavad töötajad, seadmed, vara ja ruumid ning mis tegutseb tegelikust kasusaajast erinevas jurisdiktsioonis. Sealhulgas on juriidilises struktuuris tegelike kasusaajate tuvastamine muudetud võimatuks.

Ei ole üheselt mõistetav, kas teavitada tuleb tehingutest, kus on kõik eelnimetatud tingimused täidetud. Samuti tekib küsimus, mida täpselt tähendab sisuline majandustegevus. Näiteks valdusühingute peamine eesmärk on kontserni juhtimine, tihti ei nõua see erilist personali, rääkimata seadmetest ja varadest. Samuti on tavapärane, et valdusühing luuakse konkurentsivõimelisse maksukeskkonda, mis tihti võib olla tegelikest kasusaajatest erinevas riigis.

Iga ettevõtja eesmärk on efektiivse kulujuhtimisega kasumit suurendada, samamoodi otsitakse ka võimalikult atraktiivset maksukeskkonda näiteks tootmisüksuse loomiseks, arvestades sellega, kus oleks võimalikult madalad tööjõukulud. Samuti äriotsus, mis on otseselt seotud maksukoormusega. Kas see ongi see maksueelis, millest tuleb teavitada?

Ka siirdehindu puudutavad tehingud on tähelepanu all, sealhulgas tehingud immateriaalse varaga. Näiteks olukorras, kus ettevõte on välja töötanud tarkvara, mille vajadus tuleneb äri spetsiifikast ning mida ei ole võimalik sisse osta. Lisaks raporteerimiskohustusele võib see tuua kaasa veel täiendavaid kulusid tuvastamaks, kas turul on usaldusväärseid võrreldavaid tehinguid turuhinna määramiseks.

Ei ole ka teada, milline tuleb siseriiklik seadus, aga direktiiv ajab küll hirmu nahka.  Raporteerimiskohustus mitte ei suurenda ainult administratiivset koormust, vaid võib jätta ka teadmatusse, kas planeeritav tehing on maksuhalduri silmis aktsepteeritav või mitte. Kusjuures maksuhaldur ei ole kohustatud esitatud infole tagasisidet andma. Samas ei tähenda vaikus, et tehinguahel on saanud maksuhalduri heakskiidu. Mis siis teha, kas minna tehinguga edasi või mitte?

Kuigi muudatus tuleb rakendada kohalikesse seadustesse hiljemalt 2019 lõpuks ja jõustuma peab see 1. juulil 2020, siis esimesel korral tuleb raporteerida tehingute kohta, milles on esimesi samme astutud alates direktiivi jõustumise kuupäevast ehk 25. juuni 2018. Seega tuleb kiiresti selgeks teha, milliseid tehinguid tuleb dokumenteerida ja maksuhaldurile edastada. Kahjuks ei ole see direktiivi põhjal üheselt mõistetav, eriti arvestades Eesti maksumudeli eripäraga. On keeruline ette kujutada, kuidas direktiiv meie ettevõtluskeskkonda ning kohalikesse normidesse sobitatakse.

Autor: Krisli Klaarman