Töösuhete salapärane allhoovus

Eetilises juhtimises on palju tunnetuslikku, mida koolis ei õpetata ja mida mõnesse dokumenti (koodeksisse) kirja panna on raske. Siiski saab kirja panna ootused käitumise kohta, mida juhtimisotsuseid tehes arvestatakse ja kuidas ebaeetilisele käitumisele reageeritakse. Kas näiteks on eetiline, kui juht oma alluvate ideid enda omadena esitleb? Mõnes muus kontekstis öeldakse sellise nähtuse kohta plagiaat ja sellele võib järgneda karistus, aga tööolukordades tuleb seda sageli ette. Kas on eetiline omada alluvate seas lemmikuid ja teha neile erandeid? Kas on eetiline võtta endale au õnnestumiste eest, kuid süüdistada alluvaid ebakompetentsuses, kui projekt ebaõnnestub?

Juhtimine on pidev tasakaalu otsimine ettevõtte eesmärkide, töötajate soovide, klientide nõudmiste, turuolukorra muutuste ja enda isiklike võimete piiril. Ideaalseid inimesi pole olemas, ideaalseid juhte pole olemas. Ette võib tulla väga keerulisi olukordi, kus on valida halva ja veel halvema variandi vahel. Tahtmatult tekkinud vead peaksid olema andestatavad, sest eks nii õpitaksegi koos töötama (ja elama). Ja vigu andestataksegi, kui töötajad tunnetavad, et juht väärtustab inimesi rohkem kui tööalaseid norme. Võimu kuritarvitamine ja töötajalt väärikuse võtmine on aga kindlasti ebaeetiline juhtimine.

Head töösuhted on alati vastastikused, aga nende loomine algab juhtimistasandist. Eetilisuse aspekt juhtimises võib tunduda tähtsusetu detailina, nõrgalt tajutava jõuna, allhoovusena, kuid kõige püsivamat mõju avaldavadki nõrgalt tunnetatavad, kuid ajas püsivad jõud.