17. september 2018
Jaga lugu:

Ülikool on sild teaduse ja tööstuse vahel

Tallinna Tehnikaülikooli sajandal sünnipäeval on paslik meenutada, et ülikool sai alguse lahendamaks probleemi, mis on aktuaalne ka praegu – ühendamaks teadust ja tööstust, kirjutab TTÜ inseneriteaduskonna teadusprodekaan Argo Rosin.

Tööstuse kiire areng 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tekitas oskustööliste tööjõupuuduse. Sarnaselt tänasega polnud ka toonane kaubandus- ja tööstusministeerium rahul haridusministeeriumi töökorraldusega erihariduse korraldamisel. 1919. aasta novembris kritiseeriti töösturite kongressil valitsuse saamatut tööstuspoliitikat ning nõuti valitsuse ja kohalike võimude suuremat koostööd.

Foto:

Sisuliselt oli tööstus see, kes pani aluse Tallinna Tehnikaülikooli eelkäijale, Tallinna Tehnikumile, eraldades ruume ja vahendeid koolituseks. 1920. aastal oli suur osa õppejõududest praktiseerivad insenerid, mistõttu oli oskuste seotus tegelikkusega ja nõudlus lõpetajate järgi kõrge.

Tehnikaülikooli ja eriti inseneriteaduskonna õnn on see, et kogu saja-aastase ajaloo jooksul ning ka täna ja homme näeme loenguid lugemas praktiseerivaid insenere tööstusest, kes on kogemusi omandanud nii Eestis kui ka välismaal. Just nemad on täna sild ettevõtete ja teaduse vahel. Üha rohkem räägitakse suuremast vajadusest tööstusdoktorantide järele. Tehnikaülikool võib julgelt peeglisse vaadata ja tõdeda, et saja aasta jooksul on enamik kaitstud doktoritöödest olnud seotud tööstusele oluliste probleemide lahendamisega. Inseneeria tihedam seotus ettevõtetega on taganud ka suurema nõudluse tööstusdoktorantide järele, seda eriti energeetikas, mehaanikas, ehituses, keemia- ja materjalitehnoloogias. Doktoriõpe aitab lisaks tipposkuste levikule kaasa ka tervikpildi nägemisoskuse arenemisele ühiskonnas.

Üks rohi kõigile hädadele

Kui öeldakse, et tööstusel pole sageli teadusartiklitega midagi peale hakata, siis on rahastamissüsteem, hindamismetoodika ja kriteeriumid ilmselgelt aastakümneid vildakad olnud. Vildaklus seisneb pigem selles, et ühtseid teaduse hindamiskriteeriume on üritatud rakendada kõikides teadusharudes. Sama hea on ravida aspiriiniga nii peavalu kui ka kõhulahtisust. Suuresti on siin viga osapoolte vahelises kommunikatsioonis – isegi kui paberil toimub kaasamine, siis kaasatud ei saa selle sisust aru. Artikliteadlastel on raskusi ettevõtete probleemidesse süüvimisega ja ühiskonda hirmutatakse tõsiteaduse kadumisega. Üks teadlase koostatud ekspertiis ettevõttele võib tegelikult olla väga suure fundamentaalteadusliku või majandusliku mõjuga.

Majanduskasvu tagamiseks tuleb teadlaste hindamisel väärtustada nende koostööd ettevõtetega, näiteks pidada ettevõtete lepinguid võrdväärseks riiklike või rahvusvaheliste teadusgrantidega. Loomulikult tuleb säilitada baaskompetentsid ka seal, kus ressursside olemasolu tööstuse tekkimiseks suur.

Arvan, et rektor Paul Kogermann oli toonase tehnikainstituudi (tänase TTÜ) üle uhke, öeldes pea 80 aastat tagasi: „Suurim traagika, mida noor insener ellu astudes kogeda võib, on see, et ta siseneb justkui uude maailma ega näe silda, mis ülikooli ühendaks eluga. Seni kui ülikool suudab tõsta kodumaa energeetilist taset ja anda noortele seda ülekandetegurit, on ka ülikooli olemasolu õigustatud“. Arvan selle sobivat ka tänase tehnikaülikooli juhtmõtteks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum