Jäme ots püsib üürileandja käes

Tänast olukorda iseloomustab ka see, et sügise saabudes on neljas Eesti suurlinnas vaba umbes 1300 suuremat või väiksemat üüripinda. Tallinnas 880, Tartus 220, Pärnus 150 ja Narvas 50, millest omakorda otse omanikult on pakkumises umbes 200 üüripinda. See annab märku turu stabiliseerumisest. Täna on turg keskmisest kõrgema hinnaga kauba puhul üürilevõtja poole kaldu, odavama hinnaklassi toodete omajad saavad aga tulijate hulgast meelepärasemaid üürnikke välja valida.

Mis puudutab maakleritasusid, siis saab turg muutuda veelgi üürnikukesksemaks. Meenutan, et majandussurutise ajal polnud võõras olukord, kus erinevalt tänasest maksis maakleritasu omanik ja mitte üürnik. Samas ei muutu meie kui vahendajate hinnangul tänane olukord enne, kui nõudlus turul seda otsesõnu vajab. Kui ikka kümned ja sajad üüripinnad talveks tühjaks jäävad. Siis on omanikul on valida, kas tasuda ise kõrgenenud kulud või leida ühe kuu üüri osas kompromiss ja saada lisaks kõrvalkuludele ka turuhinnas üür. Samas oleme ka sel aastal aidanud sõlmida lepinguid, kus teenustasu jagati poolte vahel ära, kuid need on olnud pigem erandid.

Tänasel üüriturul on tunnetatav ka olukord, kus meie enda üürnikke hakkavad välja tõrjuma arvukad välismaalased, kes lühema või pikema töö- või õppeperioodi tõttu Eestiga seotud on. Tuleb tunnistada, et üürileandjate tunded selles osas on vastakad, vajame harjumist ning uuendame keeleoskust. Kuid kindlasti on kogenud tulijad risti vastupidist suhtumist ning ka see on mõistetav.

Veel on palju kuulda arvamust, et laste ja koduloomadega üürnikel on täna elupinna leidmine väga raske. Näen, et sellise hoiaku puhul on tegemist ülereageerimisega. Oleme kohanud teemat pigem otse omanikult üüritud pindadel, kus ei ole üürimise aluseks selgeid kokkuleppeid paigas olnud. Kui jätta lepingus tekkida võivad olukorrad reguleerimata või teha need hoopis suuliselt, siis võivadki arusaamatused tekkida.

Tihti on laste ja loomadega pered pigem hoolivamad ning valmis ka eelmiselt üürileandjalt tooma iseloomustuse oma seniste elukommete kohta. Selliseid asju peaks üürileandja elementaarselt küsima ning olema valmis mõistlike perioode jooksul ka oma vara ja selle säilimist üle vaatama. Kui ilmnevad asjaolud, mis üürnikule au ei tee, on võimalik tekkinud kahjud sisse nõuda ning leping kiiremas korras lõpetada.

Samas on ajale jalgu jäänud keskmisele üürileandjale iseloomulik hoiak, kus üüritav pind peaks ilma värskenduskuurita vastu pidama vähemalt 10 aastat. Kui mujal maailmas on peale üürniku vahetumist loomulik, et pind värskendatakse nii ruumide kui ka vajadusel mööbli ja tehnika osas, siis meie kohtame tihti olukorda, kus üürnik oma uue pinna peal alustab esimese asjana elementaarse koristamisega. Nii ei saa olla põhjust ka pärastiseks omanikupoolseks rahulolematuseks, et korter näeb keskmisest väsinum välja.

Märksõnadeks vastastikku meeldiva üürisuhte puhul jäävad ikka ja alati - korras ja puhas pind, korrektne ja avatud suhtlemine, probleemide tekkimise korral nende võimalikult operatiivne lahendamine, mida raamib üks asjalik ning õiguspädev leping. Üürileandjale kuuluva vara üleandmine üürisuhet alustades ning peale üürisuhte lõppemist peaks toimuma akti vormis koos mõõturite näitude, võtmete üleandmisega ning asjade ning ruumide seisukorra hinnanguna. Fotod enne ja pärast on siin suureks abiks.

Kas praegu on kasulikum korterit osta või üürida, seda onb raske öelda. Pigem lähtub inimene oma objektiivsetest vajadusest – kui on vajadus muuta elukorraldust ning on teada, kui pikast perioodist on vaja lähtuda, siis on kaasmaalased oma otsustes vägagi mõistlikud. Tihti tullakse konsultantide juurde arutlema ning ostu- ja üüriandmeid võrdlema. Sellise kohtumise lõpuks on tavapäraselt ka kliendil selgus käes, millise variandi kasuks ta otsustab.