Kelle huvides on kohtutäiturite reform?

Seega ettevõtjal, kes on nagunii hädas võlgnikega, tuleb tasuda veel täiendavaid täitekulusid. On kindel, et sellises olukorras jäävadki eranõuded suuresti sissenõudmata. Ehk et ettevõtjate äririskid kasvavad ja “üle laskmine” muutub täiesti karistamatuks tegevuseks. Tervikuna väheneb Eesti ettevõtluskliima usaldus ja nii mõnigi välisinvesteering võib meie riiki jääda hoopiski tulemata, kuna Eestil ei ole pakkuda piisavaid investeeringu kaitse mehhanisme.

Justiitsminister on avalikult välja öelnud, et täitemenetluse ümberkorraldamisega tullakse vastu riiginõuete võlgnikele, kergendades nende koormust täitemenetluse kulude kandmisel. Kuna sundtäitmisele antud riiginõudeid on arvuliselt palju ehk ca 2/3 kõikidest täiteasjadest, siis mõjutab see paratamatult ka eranõuete täitmise kvaliteeti.

Kusjuures oluline on mõista, et eranõudeid on küll arvuliselt riiginõuetest vähem, kuid rahalises mahus moodustavad need lausa kaks kolmandikku kogu nõuetest. Praegu kehtib kohtutäituri tasudele 20-protsendine käibemaks, kuid kui tahetakse võlgnikule teha menetlust odavamaks, siis võiks maks olla 0 protsenti.

Kohtutäiturid on aastaid murega jälginud, kuidas riik võlgnike õigusi muudkui suurendab ning võlausaldajaid sisuliselt sellega aina enam karistab. Samuti on kohtutäituritele ja ka ettevõtjatele koguaeg lisatud tasustamata tööülesandeid.

Hiljuti pöördusid meie poole tööandjad, kes kurtsid, et raamatupidajad ägavad suure koormuse all, mis tekib palkadelt kohtutäituri arestide katteks kinnipidamiste tegemisel. Töötasude arestimine on tõesti keeruline, kuid selles ei ole süüdi mitte kohtutäiturid, vaid pigem ikkagi seadusandja, kes püüab sissenõudja huvisid kõrvale lükates lahendada võlgniku toimetulekuprobleeme. Tulemuseks on olukord, kus võlgnik elab pealtnäha madala palga ja erinevate riiklike toetuste abil mõnusasti ning ükski hammas tema peale ei hakka.

Või võtame seadusemuudatuse, millega pikendati vabatahtliku tasumise tähtaega tavajuhul 10 päevalt 30 päevale. Ministeeriumi retoorika järgi oli idee tulla võlgnikule nii vastu, et vabatahtliku tasumise tähtaja sisse jääks kindlasti ka palgapäev. Kohtutäiturite igapäevapraktika aga näitab, et isegi kui vabatahtlikult võlg ära makstakse, tehakse seda ikkagi viimasel võimalusel, mitte aga palgapäeval esimese maksena. Pigem kasutavad võlgnikud 30päevast „armuaega“ hoopis vara ja enda jälgede peitmiseks.

Praegune reformikava on kokku pandud kiirustades ning tagajärgi analüüsimata. Muudatusi ei tohiks teha enne, kui on detailideni selge, mida kõike need kaasa toovad. Vastasel juhul võib juhtuda samamoodi nagu läks ülimalt populistliku madalapalgaliste toetusega, mille jaoks MTA arendas välja lausa eraldi infosüsteemi, kuid mis sai kehtida vaid ühe aasta.