Maakleriteenuse riiklik kontroll – utoopia või paratamatus?

Kinnisvarasektoris töötades vastan tihti küsimustele, kes on maakler ja milleks on teda vaja. Inimestel võib olla kas endal varasemalt negatiivne kogemus mõne maakleriga, toetutakse teistelt või meediast kuuldule või maakleriteenuse kui sellise kvaliteet ongi kehv. Erialase kõrghariduse omamine annab maaklerile vajalikud teadmised, mida pole tavainimesel ega ka hariduseta maakleril. Ebapädevus ja ebaeetilisus rikub vastutustundlike ettevõtjate mainet. Maakleriks ei hakata, maakleriks tuleb õppida, kuna selle ametiga kaasneb väga suur vastutus. Maakleriteenus ei sisalda ainult kuulutuse riputamist portaali, vaid on seotud teadmistega seadustest, infotehnoloogiast, majandusest, rahandusest, klienditeenindusest, psühholoogiast, foto- ja videograafiast.

Kinnisvaramaaklerite teenuse standard viitab nõudele, et maaklerid peavad olema registreeritud ühtsesse andmebaasi, millest tulenevalt hakkas 2016. aastal Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda registreerima maaklereid registrisse. Rootsi Kuningriigis on registreeritud maaklereid juba ligi 80 aastat ja selleks, et üldse saaks maakleritööd teha, peab olema lõpetatud ülikool ning läbitud praktika. Eestis ei pea kinnisvaramaakler omama kõrgharidust ega ka muud sertifikaati, mis tõendaks tema pädevust töötada sellel ametikohal. Maaklerite register on praegu lihtne nimekiri inimestest, kes sellel ametikohal töötavad, ja sinna registreerimine ei ole kohustuslik. Registrisse kandmisel võtab maakler endale kohustuse järgida kinnisvaramaaklerite koja heade tavade koodeksit, kinnisvaramaaklerite teenuse standardit ja kutsestandardit.

Tulenevalt Eesti valitsuse 2016. aasta määrusest pole võimalik ilma kutsetunnistuseta kinnisvarahindajatel elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu tagatiseks olevat kinnisvara hinnata. Samuti karmistati kontrolli ka kinnisvarahaldurite tegevuse üle sel aastal jõustunud korteriomandi- ja korteriühistuseadusega – ka neil muutus kutsetunnistus kohustuslikuks. Samad regulatsioonid peaks kehtestama ka maakleritele, kuna see tervendab kinnisvaramaastikku, loob nii ostjatele kui ka müüjatele turvatunnet.

Maaklerite maine parandamine on kõige keerulisem probleem, kuni riik ei sekku. Kui riik kehtestaks vajalikud uued regulatsioonid, oleks võimalik ka kinnisvarateenuse kvaliteeti parandada. Riik aga ei plaani sellega tegeleda. Seega langeb põhikoormus suurematele kinnisvaravahendusega tegelevatele ettevõtetele, kes koos erialaliitudega (Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda, Eesti Kinnisvarafirmade Liit) võiksid panustada ühiselt maakleriteenuse regulatsiooni loomisele.

Sealtkaudu paranev teenuse kvaliteet aitab lähitulevikus muuta ühiskonna suhtumist maakleriteenusesse. Inimestele on oluline, et neile pakutakse kiiret ja tulemuslikku teenust. Mitu teist riiki on need sammud teinud ning usun, et meil on neid eeskujuks võttes võimalik võtta maakleriteenuse standard kohustuslikuks, eesmärgiga seda ka järgida kuni selleni välja, et kinnisvaramaakleri kutsetunnistus on kohustuslik.