Haruapteekide regulatsioon – kilplaste majaehitus?

Vastupidi, seetõttu kannatab mitmes linnas ravimite kättesaadavus, kus linnaosades jääb apteeke oluliselt vähemaks või kaovad need sootuks. Lisaks ravimite kättesaadavuse probleemile halveneb haruapteekide tegutsemispiiranguga ka ettevõtluskeskkond, sest haruapteeke puudutav probleem saadab selge sõnumi, et riik vigade parandusega ei tegele.

Kuigi ravimiseaduse muudatuste eesmärk neli aastat tagasi oli anda apteegiomanikele võimalus enda haruapteegid linnades, kus elab enam kui 4000 inimest, ümber kujundada põhiapteekideks, kus on rangemad ruuminõuded ning kus peab kohapeal olema proviisor, siis tulenevalt seaduse praagist sellist võimalust paljude haruapteekide puhul ei tekkinud. Nimelt ei ole seaduslikku võimalust haruapteeke põhiapteegiks muuta apteegiomanikel, kes ei ole proviisorid, sest neile ei väljastata apteegiteenuse osutamise tegevusluba.

Vaatamata asjaolule, et seadusandjal oli soov anda kõikidele ettevõtjatele viis aastat, et haruapteekidest saaksid põhiapteegid, jäi suur osa senistestomanikest ebameeldivasse regulatsioonilõksu, mida Eesti riik mitte kuidagi omaks võtta ei taha. Ilmselgelt ei ole selline olukord kooskõlas põhiseadusega ning sundseisus ettevõtjad võivad oma kahjud sisse nõuda riigilt. Kahjuks ei vastuta rahaliselt ei praaki teinud ametnikud ega poliitikud. Kahjud jääksid maksumaksja õlule.

Vaatamata sellele, et Eesti Apteekide Ühendus on riigi tähelepanu seaduse praagile korduvalt juhtinud, ei ole siiani probleemi lahendatud. On olnud hetki, kus meie murest on justkui aru saadud, ning ka neid hetki, kus ametnikud on leidnud, et probleemi ei ole. Sellest tulenevalt jõudsidki Eesti Apteekide Ühenduse liikmed ühise seisukohani, et tuleb näidata riigile, mis tegelikult juhtub, kui haruapteegid sulgeda. Saame tõdeda inimeste tagasisidele tuginedes, et paljude jaoks oleks olukord, kus harjumuspärane ning töö- või elukohalähedane apteek suletakse, tõsine probleem. Patsiendid ei mõista tihti üldse, et tegu on haruapteegiga, kuna pakutav teenus ja ravimite valik on heal tasemel ning neile jääb seetõttu arusaamatuks riigi soov apteegiteenuse kvaliteeti parandada apteekide sulgemise teel.

Apteegipidajad peavad seadusepraagist tulenevalt juunis sulgema haruapteegid ning 2020. aasta aprillis kõik teised apteegid, sest siis saab läbi üleminekuperiood proviisorapteekidele ning apteeke võivad pidada vaid proviisorid. Olukorras, kus varsti tuleb senistel apteegiomanikel sundkorras maha müüa proviisoritele kõik apteegid, on keeruline ette kujutada, millised proviisorid soovivad vähem kui aasta varem asutada suletavate haruapteekide asemel Kohtla-Järvel, Narvas, Põlvas või Raplas uued põhiapteegid. Mõnede riigiametnike väide, et küllap suletavate apteekide asemele tulevad kohe uued proviisorapteegid, on puhas spekulatsioon, mis ei põhine ühelgi analüüsil. Seejuures tuleb arvestada, et uue apteegi asutamine nõuab suuri investeeringuid. Riigi ülesanne on tagada elanikele katkestusteta ja kvaliteetne apteegiteenus.

Ühtlasi on õhus küsimus, miks üks või teine apteegiomanik, kes ei ole proviisor, peaks loobuma oma apteegist enne 2020. aastat, mil on viimane tärmin apteegiomaniku vahetumiseks. Tänase olukorraga kutsutakse omandipiirangute mõju kunstlikult aasta võrra ettepoole, kuid see ei paista peale praeguste apteegiomanike kedagi teist häirivat.

Tuleb vaid tõdeda vigast õigusloomet ja sellest tulenevat sundolukorda tänastele mitteproviisoritest apteegiomanikele. Oleme olukorra leevendamiseks mitu korda välja pakkunud, et ühtlustame ära haruapteekidele kehtiva ülemineku lõpptähtaja omandipiirangute ülemineku lõpptähtajaga. Selline lähenemine tagaks tänaste haruapteekide katkematu töö ning apteegiomanikel oleks võimalik mastaapseks reformiks valmistuda ühes ajagraafikus.