Mati Kose • 31. jaanuar • 5 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Viime pealinna Eesti keskele!

Tallinn on keskusena võtnud ebaõiglaselt ülejäänud Eesti pantvangi, mistõttu tuleks pealinn viia üle näiteks Paidesse, kirjutab Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud loos keskkonnaekspert ja väikeettevõtja Mati Kose (Elurikkuse Erakond).

Mati Kose  Foto: Heiki Laan

Kui 100 aastat tagasi Eesti iseseisvaks kuulutati, siis sai pealinnaks Eestimaa kubermangu keskus: Taani-linn-Tallinn. Lõunapoolne osa Eestist kuulus Liivimaa kubermangu ja selle sisuline pealinn oli Tartu. Ühise riigi moodustasid kultuuriliselt, keeleliselt ja etniliselt kaks üpris suurte erinevustega piirkonda: põhjapoolne mereline, kaubanduslik, uuendustele aldis ja tugevate Skandinaavia mõjudega pool ning Lõuna-Eesti metsade ja järvede keskel enam traditsioonilist alalhoidev ning kagupoolsete mõjutustega. Ja vähe sellest, et Tallinn sai pealinnaks, riigikeeleks sai samuti Põhja-Eesti murre.

Ajalooline taak

Tundub, et tollases Vabadussõja keerises ega hilisema ülesehitustöö tuhinas polnud pikemalt aega pealinna asukohas ja kahe Eesti poole tõelise ühendamise üle mõelda.

See-eest pöörati tolleaegses olulistikus regionaalpoliitikale väga suurt tähelepanu: rajati asunduskülasid, ehitati uusi koole ja raudteid, edendati maanteevõrku jne. Maapiirkonna tihedalt talumajapidamistega katmise ning oskusliku ühistegevusega saavutati pea uskumatut edu: näiteks oli Eesti suurim Suurbritanniasse kanamunade ja või eksportöör.

Sõjajärgne areng koos nõukogude suurtehaste, Lasnamäede, maarahva küüditamise ja kollektiviseerimisega hakkas kiirendama Suur-Tallinna arengut ja kasvamist metropoli suunas. Iseseisvuse taastumise järel on aga rahvastiku linnastumine majanduslikel, sotsiaalsetel, hariduslikel ja muudel põhjustel kiirenenud veelgi. Tallinn ja selle lähivallad on otsekui gravitatsiooni musta auguna üha suurema ja suurema osa Eesti inimestest, töökohtadest ja rikkusest enda keerisesse haaranud. Selle ja puuduliku tasakaalustava regionaalpoliitika tõttu on Eesti piirkondade arengu erinevused äärmiselt suureks kärisenud. Paljud paigad on inimestest tühjenenud, avalikud teenused kokku tõmmatud ja kaugenenud. Regionaalpoliitika ainus otsustav tegu on olnud kolhooside sunniviisiline laialisaatmine ning hiljutine haldusreform pole lähtunud mitte regionaalpoliitilistest, vaid normatiivsetest administratiivsetest kriteeriumitest ning on mahajäätuse ja mahajäämuse tunnet pigem süvendanud.

Tallinn on ebaõiglaselt võtnud ülejäänud Eesti pantvangi. Võitja-võtab-kõik-suhtumine ähvardab juba meie riigi ja rahva eksistentsi. Kas Eesti ühtlasemaks ja võrdsemalt edukamaks arenguks on väljapääsu? Arvan, et jah, kui pealinn üle viia Kesk-Eestisse Paide-maile. Järgnevalt vaatame, millised oleksid selle otsuse hüved.

Mentaalne ja logistiline mõõde

Eesti ja selle pealinn peaks seda olema võrdselt kõigile. Praegu see praktikas pigem nii ei ole. Riigi esindajatele meeldib Võrust või Valgast pigem kodanikke Tallinna riigiasju arutama kutsuda, aga vastupidine teekond on oi kui pikk! Sellise suhtumisega on muutunud maksuraha eest riigi juhtimine missioonist privileegiks. Pealinna ümberasustamine aitab seda mentaliteeti muuta. Ajalooliselt pole siin midagi enneolematut. Kinni kiilunud operatsioonisüsteemi toimima saamiseks on sageli ainuvõimalik teha restart.

Tuues pealinna Eesti geograafilisse keskpunkti, on kõigi juurdepääs riigi juhtimisele lähemal võrdsusele kui praegu. Ära jääb paljude maakate jaoks keeruline ellujäämiskursus pealinna liikluskaoses ja üüratud parkimis- või "tasuta" ühistranspordi kulud. Energia säilib riigi elu edendamisele. Vähem kulub aega igast Eesti nurgast kohale jõudmisele ja ametnike sõidud "põllule" saavad samuti soodsamaks ja sagedasemaks. Juba praegu peab mitu riigiametit oma eri regioonide koosolekuid Paides või Türil, sest nii on logistiliselt kõige otstarbekam. Praegune haldusreformi justkui leevendav ja riigireformi matkiv riigiasutuste maakonnalinnadesse laiali määrimine on ebatõhus ja ressursse raiskav. Hea näide on haridusministeeriumi Tartu kolimine, mis vaikselt pealinna võimu ja raha gravitatsioonikeskuse suunas tagasi kolib. Tõhusalt saavad valitsusasutused siiski toimida mõistlikult koondunult. Vähemalt seni, kuni e-valitsemine pole arenenud hologramm-, avatar- ja teleporteerimise võimekusteni.

Pealinna ehk riigivalitsemise ülesandeid täitvad institutsioonid tuleks Kesk-Eestisse tuua tervikliku komplektina, seejuures hoolikalt kaaludes, kas meil on neid kõiki üldse sellisena vaja. Kolimise käigus saab kergemini optimeerida ülemääraseks paisunud ametnikkonda. Paide on kunagi olnud oluline kuningate ja saadikute kooskäimise ja resideerumise koht. Ta on igast Eesti suunast hästi seotud enam-vähem võrdsel kaugusel teedevõrgustikuga. Võib ka kaaluda asukohta Türi lähedal, mis on Tallinnaga seotud lisaks ka raudteega, mis muudab kiire ja mugava ühenduse võimalikuks.

Asukoht on tähtis ka sümbolina, tahame me või mitte. Kas Toompea lossis ja Stenbocki majas või tsaari suveresidentsis pole mitte liialt palju võõraste võimude energiat salvestunud, et sealt aetav poliitika meenutab ülejäänud riigi suhtes asumaade koloniaalset valitsemist? Ja kas ei mõju absurdsena, et Eesti maaelu juhitakse lausa kahes majast Tallinna vanalinna müüride vahelt?

Majanduslik mõõde

Pealinna kolimise olulisemad argumendid on aga eelkõige regioonide ühtlasema arengu tagamine ja valitsemiskulude vähendamine. Praegu on maksumaksja raha eest ülalpeetavad riigivalitsemise asutused, nende kinnisvara ja rendipinnad, soetatavad kaubad ja teenused ning tööjõukulud kõik riigi kõrgeima hinnatasemega piirkonnas! Madalama hinnatasemega regioonis vastavaid vajalikke teenuseid soetades on ilmselt võimalik kokku hoida märkimisväärne summa avalikku raha.

Arvestades Tallinna hinnalise kinnisvara väärtust, peaks olema võimalik nii pealinna kolimine kui ka uues kohas üles ehitamine rahastada valitsusasutuste kinnisvara realiseerimisest või rendist Tallinnas. Paide või Türi väikelinnad valitsushooneid oma ajaloolisse keskkonda ilmselt ära ei mahuta, seega on otstarbekas rajada moodne, arhitektuurilist maamärki kujutav ja julgelt tulevikku vaatav energiatõhus ja keskkonnatehnoloogiline, rahvuslikest traditsioonidest lähtuv valitsemislinnak.

Teiselt poolt tähendab pealinna staatus ka uue majanduse elavnemise keskuse tekkimist ja ergutab nii ehitus-, teenuste-, tööjõu- kui ka kinnisvaraturgu nii riigi tellimuste kui ka arvuka ametnikkonna isiklike kulutuste käibega. Nõudluse oluline kasv ametkondliku ja isikliku kinnisvara järele aitab suurendada ka kinnisvara väärtust Kesk- ja lõunapoolses Eestis, mis on praegu riiklike tasakaalustavate meetmete puudumise tõttu üks olulisemaid ebavõrdsuse ja ääremaastumise tegureid.

Tallinna puhul ei ole karta, et sealt pealinna ärakolimine linna majanduse halvab. Tallinn ja Harjumaa on niigi majanduse-, transpordi-, turismi- ja muude tulutoovate tegevuste keskpunkt ja ei vaja riigivalitsemisega lisanduvat dopingut. Suuname riigi juhtimiseks vajaliku avaliku maksuraha sinna, kus see aitab regioonide arengut ühtlustada ja riigi valitsemise kulutõhusust ja juurdepääsetavust suurendada.

Edukas Eesti on Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Gaasi, Harju Elektri, Silberauto, Tallinna Kaubamaja ja Äripäeva arvamuskonkurss. Ootame konkursile Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt