Eelarveaukude lappimine tootjate ja tarbija arvel peab lõppema

Sisuliselt pole ühtegi maksu, mis oleks toidu- ja joogitööstusest mööda läinud. See on nagu võitlus mitme peaga lohega – kui üks saab maha, siis kohe kasvab kolm asemele. Tootjad ootavad uuelt valitsuselt hävitavate maksuotsuste tagasikeeramist ja suurt pilti arvestavat pikaajalist plaani.

Enim avalikku tähelepanu on pälvinud alkoholiaktsiis. Oleme jõudnud olukorda, kus maksud sõidavad Lätti, aga tervisekahjud jäävad suuresti Eesti maksumaksja kanda. Vähenenud on ka turistide arv, mistõttu kannatab ka teenindussektor laiemalt.

Kõnekas on fakt, et maksumaksjate liit valis 2018. aasta maksumaksja sõbraks aktsiooni "Maksud sõidavad Lätti", millega protesteeriti Eesti senise aktsiisipoliitika vastu. See on selge märk, et inimesed on väsinud katteta maksulubadustest ja mõjuanalüüsita maksutõusudest ning soovivad maksurahu.

Sama ootavad ka tootjad. Ehk alkoholiaktsiisid tuleks uuesti üle vaadata ja keerata tagasi konkurentsivõimelisele tasemele. See annaks ka riigieelarvesse raha juurde ning võimaldaks alandada teisi aktsiise, näiteks muuta konkurentsivõimelisemaks elektri hinna, mis on aasta-aastalt 20% võrra kasvanud. Koos gaasiaktsiisi tõusuga on see järsult suurendanud tootjate kulu.

Uus valitus peab leidma viisi, kuidas lõpetada logistika kahekordne maksustamine. Praegu kehtib meil nii raskeveokimaks kui ka teekasutustasu, mis paneb meie vedajad ebavõrdsesse seisu ning loob eelise võõrastele teenusepakkujatele. Jäätmeseaduses, mida tulevane valitus hakkab arutama, ei saa panna kogu tootjavastutust ainult pakendiettevõtjatele ega kehtestada nõuet, et kõik jäätmed kogutaks liigiti nende tekkekohas. See tooks kaasa sisuliselt pakendimaksu, mis halvaks pakendatud toodete ekspordipotentsiaali ning kergitaks toiduainete ja jookide hindu koduturul.

Ettevõtjad ootavad uuelt valitsuselt kiiret lahendust tööjõu probleemile, mis ei ole üksi toidu- ja joogitööstuse murekoht. Meil on puudu nii lihttöölisi kui ka spetsialiste. See kasvatab omakorda palgasurvet ja toob kaasa kulude kasvu.

Üks võimalus tööjõu nappust leevendada on muuta paindlikumaks sisserände piirarv ja vabastada kvoodi alt välismaalased, kes töötavad usaldusväärse tööandja juures. Konkreetsed meetodid ja lahendused tuleb leida loomulikult valdkonda kureerivatel spetsialistidel, keda riigisektoris peaks jätkuma. Ka on ettevõtjad juba pikalt rääkinud sellest, et riik peab näitama efektiivsemaks muutumisega eeskuju. Kuna tööealine elanikkond väheneb, siis tuleb järgnevatel aastatel oluliselt vähendada ka avaliku sektori töötajate arvu. Needsamad inimesed võiksid suunduda tööle erasektorisse.

Me näeme aina enam seda, et inimeste ootused tööle on muutunud. Ühelt poolt on see mõistetav, kuid tootmine on valdkond, kus ei ole võimalik, et inimene otsustab hommikul lihtsalt mitte tööle tulla, sest siis jääb kogu liin seisma. Ehk me peame leidma need inimesed, kes on valmis tegema tööd kokkulepitud viisil. Me küll liigume aina suurema automatiseerumise poole, aga ka seal jääb otsustav roll inimesele, kes peab oskama tarku masinaid juhtida.

Kui Eesti on e-riigi lahendustes üks maailma juhtivaid riike, siis tööstuse digitaliseerimises oleme Euroopa ühed nõrgemad. Seetõttu on vajalik, et võtaksime eesmärgiks tööstuse digitaliseerimise. See on vajalik nii innovatsiooni arenguks kui ka töökäte vähesuse leevendamiseks. Ettevõtjad ei saa paraku teha suuri investeerimisotsuseid olukorras, kus maksukoormus on oluliselt suurenenud, tooraine kallinenud ja palgakasv on olnud kiire ning ei ole kindlust tuleviku suhtes. On oluline, et riik mõistaks ja hindaks kodumaist toidutööstust. Ainuüksi toiduliidu liikmed maksavad maksuameti andmetel 97% kogu toidusektori käibemaksust ning annavad tööd 15 000 inimesele.

Kokkuvõttes määrab meie edukuse tarbija. Kui inimestel raha napib, valitakse kaupu eelkõige hinna järgi. Viimane Eesti Konjuktuuriinstituudi uuring näitas selgelt, et tarbija on aina hinnatundlikum. Kuidas on see võimalik, kui samal ajal väidetakse, et eestlased pole kunagi paremini elanud kui praegu? Inimesed ei tunne seda, sest valitsuse otsused on toonud kaasa tohutu maksukoormuse suurenemise, mis on ära söönud sissetulekute kasvu. Eestis on toidusektoris sisendhinnad kasvanud Euroopa Liidu riikidest kõige kiiremini, mis on toonud kaasa toidu kallinemise. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus peredel kulub ligi 50% sissetulekust ainuüksi toidule ja eluasemele.

Toidutööstus teeb igapäevaselt suuri pingutusi selleks, et muuta tooteid tervislikumaks, arendada välja uusi tooteid ning muuta selgemaks märgistust, et need oleksid kooskõlas muutuvate ühiskondlike väärtushinnangutega. Paraku ei saa inimene osta meelepärast toodet, kui seda toodet müügil ei ole. Eestimaise kauba sortiment põhitoiduainete kategoorias on praegu ainult 59%. Olukorras, kus suuremad kaubandusketid teevad tsentraalseid sisseoste, on Eesti tootjatel sageli raske sortimenti pääseda. Ka ei saa meie tootjad pakkuda tarbijale meelepärast madalat hinda, kuna tootmissisendid on kallid ja kogused väikesed.

Meie tootjad ekspordivad kaupu ja toovad Eestile tuntust üle kogu maailma. Riik peaks toetama ettevõtteid, kes suudavad anda siinsetele põllumajandussaadustele lisandväärtust. Tööstuspoliitika roheline raamat on välja töötatud, nüüd tuleks tegeleda rakenduskava tegevuste elluviimisega. Ettevõtjad ei saa seda teha üksi, vaja on ka riigi panust. Eelkõige saab seda teha tasakaalus ja õiglase maksusüsteemiga. Tootjad eeldavad, et uus valitsus teeks enne järgmiste maksuotsuste langetamist varasematele muudatustele mõjuanalüüsi ja alles seejärel langetaks uued, targemad otsused. Ei saa sõita rallit nii, et juht kaardilugejat ei kuula. Me usume, et poliitika, mis arvestab tööstuse, tarbijate ja keskkonna vajadustega, on võimalik. Tasakaalupunkti otsimine on alati keeruline, kuid meie oleme valmis selleks oma panuse andma.

PS. Isiklikult ootan, et Reformierakond peab oma lubadust ja kohtleb inimesi võrdselt ning ka 500eurone tulumaksuvabastus tuleb kõigile.