Muinsuskaitses pole omanikel hõlpu oodata

Alates eelnõu avalikust väljapanekust umbes aasta tagasi püüdis teiste seas ka omanike keskliit seista selle eest, et mälestiste omanikele asetatud avalik-õiguslik talumiskohustus oleks tagatud kindla tasakaalupunktiga.

Paraku nii ei läinud ja tulemuseks saime jälle seaduse, mida sobib iseloomustama Jüri Adamsi poolt oma hüvastijätu sõnavõtus kasutatud üldine hinnang: seisak. Saatuse irooniana hääletas põhiseaduse looja ka ise selle mitut põhiõiguste riivet sisaldava seaduse vastuvõtmise poolt.

Kultuuripärand on tundlik teema, kus mõtlemata lõikamine toob kaasa pöördumatud tagajärjed. Eestis on kolmveerand ehitismälestistest halvas või avariilises seisukorras. Riigile on see teada vähemalt viimased 12 aastat, kui valmis vastav riigikontrolli audit. Teada on ka see, et omanike teadlikkus oma kohustustest on märkimisväärselt kasvanud. Ometi püsib muutumatuna riigi suhtumine, mis muinsuskaitse valdkonnas jätab süstemaatiliselt täitmata kultuurihoolde kohustuse, samal ajal rakendades mälestiste omanikele põhiõigusega vastuolus kitsendusi.

Nimetagem neist mõni olulisem. Kodanike põhiõiguste piiramisel ei lähtu muinsuskaitseseadus proportsionaalsuse printsiibist. Seadus jätab täpsustamata lubamatult palju norme ja õigushüvesid, milliste vahel ametnik enda kaalutlusõigust teostab, kuigi haldusmenetlusseadustiku normide arendamine on Eesti õiguskorras juurdunud seadusloome praktika ja eriti vajalik seal, kus need toetavad kodanike põhiõigusi.

Lisaks võimaldab seadus delegeerida põhiõiguste piiramist täitevvõimule. See eirab otseselt põhiseadusega sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Samuti on seadusandlik võim andnud omandipõhiõiguste tagamise ainuisikuliselt ministrile, kes võib oma suvast otsustada, kas intensiivseid omandipiiranguid hüvitatakse või mitte. Omandipõhiõiguse tagamine on seadusandliku võimu kohustus ja piirangute hüvitamata jätmine on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

Eraldi probleem on õiguslik segadus, mis puudutab kõiki suuremaid linnu, kus on loodud muinsuskaitsealad. Tulenevalt uue muinsuskaitseseaduse alusel kehtestatava korra ebaselgusest ei ole omavalitsused ega omanikud enam praktikas võimelised eristama kehtivaid nõudeid mittekehtivatest. Piisab sellest, kui keegi vaidlustab muinsuskaitseala põhimääruse kehtivuse, sest tal puudub nn riikliku kaitse eeldus uue muinsuskaitseseaduse kohaselt. Nimelt pole muinsuskaitsealade loomisel läbi viidud sellist haldusmenetlust, sh avaliku ja erahuvi kaalumist, nagu uus seadus ette näeb. Järelikult on nende muinsuskaitsealade põhimäärustest tulenevad piirangud vastuolus uue seadusega.

Enne seaduse jõustamist tulnuks seadusandjal määrata sõnaselgelt kindlaks, kuidas muinsuskaitseseaduse üldpõhimõtted ikkagi ellu rakenduvad, sest praegusel kujul on oht, et nad jäävad vaid tühipaljaks deklaratsiooniks.

Seadus, mis jätab kodaniku ja tema põhiõigused riigivõimu eest kaitseta, võib olla hea muinsuskaitseametile, aga mitte omanikele. Ehitismälestistest kuulub 80 protsenti ehk ca 4200 hoonet eraisikutele, keda on kokku ca 135 000.