Võimulepete kaks suurt puudust

Nii Keskerakonna liider Jüri Ratas kui ka EKRE juht Mart Helme kinnitasid möödunud nädalal ajakirjanikele, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonilepe tuleb üsna konkreetne. Nad vastasid nii mitme poliitikavaatleja arvamusele, et võimulepe tuleb üldsõnaline, kuna paljusid EKRE valimislubadusi ei ole võimalik täita ning nendest mööda laveerimiseks tulebki teha lepe üldsõnaline ja mitmeti tõlgendatav.

Arvestades valitsusliitu moodustavate erakondade valimislubadusi, poleks selles midagi halba, kui koalitsioonileping oleks üldsõnaline ehk lähtuks põhimõttest üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.

Senine valitsusliitude loomise praktika räägib üheksa korda mõõtmise vastu. Koalitsioonilepingusse üritatakse kirjutada võimalikult suur hulk koalitsiooni moodustavate erakondade valimislubadusi. Selle järgi hinnatakse valitsuskõneluste tulemust. Loodetakse, et koalitsioonilepingusse kirja saanud lubaduste pärast ei hakata enam tulevikus võimuliidus vaidlema. Need lubadused, millele pole kõigi valitsuspartnerite toetust ja mis on riigieelarvele suure koormusega, jäetakse kõrvale põhjendusega, et tuleb teha kompromisse ja leida ühisosasid.

Senine koalitsioonilepingute koostamise praktika on vildak ning pikas perspektiivis Eesti arengut pärssiv. Võimulepete koostamisel on olnud kaks suurt puudust.

Koalitsioonilepe tehakse kiirustades ja kergekäeliselt ning seetõttu tulevad sisse eksimused, mis võivad kalliks maksma minna. Eelmistest koalitsioonikõnelustest on ilmekad näited alkoholiaktsiisi tõstmine ja tulumaksuvaba miinimumi astmeliseks muutmine. Need olid muudatused, mis 2016. aasta sügisel lepiti Jüri Ratase, Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna eestvõttel kokku väga lühikese aja jooksul. Seetõttu tehtigi vigu, mida veel praegugi tuleb lappida.

Silmaklappidega juhtimine

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valimisprogrammides on samuti lubadusi, mis vajaksid enne otsustamist korralikku analüüsi, et kas neid on ikka mõistlik ja tark selliselt teha, nagu erakonnad neid valimiste eel lubasid. Näiteks kaitsekulutuste tõstmine, erakorraline pensionitõus, teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine, käibemaksumäära alandamine 15 protsendile, madalam käibemaksumäär toidukaupadele, regionaalsed maksusoodustused, noore pere kodulaenu osaline kustutamine, laste arvust sõltuv tulumaksuvabastuse suurendamine, erinevate aktsiisimäärade langetamine.

Need on vaid mõned näited valimislubadustest, mille mõju hindamisel on erakonnad olnud liialt pealiskaudsed ning mille kiirustades koalitsioonileppesse kirjutamine võib olla viga.

Häda on selles, et kui lubadus on võimuleppesse kirja saanud, siis on erakonnad vastuargumentide suhtes pimedad ning kardetakse leppesse kirjutatut muuta, sest võib-olla tuleb siis hakata muutma ka teisi kokkuleppeid. Selline silmaklappidega sarnanev riigijuhtimine on eriti halb, kui koalitsioonilepe tugineb valele või pooltõdedele, aga just sellised on pahatihti erakondade valimisprogrammid.

Koalitsioonilepingute teine probleem puudutab olulisi reforme. Kuna valitsusliidu kokkulepe tuleb saavutada erakondade vahel kiiresti, siis tõstetakse osa suuri ja olulisi teemasid laualt maha või nuditakse ära. Seetõttu lükatakse olulised reformid edasi või tehakse neid teosammul.

Näiteks kunagi lubas Reformierakond langetada järsult tulumaksumäära. Koalitsioonileppes jaotati see langus ära aga mitme aasta peale ning samas kehtestati töötuskindlustusmakse, mis kahandas tulumaksumäära langetamise lubatud mõju. Sellised kummina venivad valimislubadused on olnud ka haldusreform, riigireform ning põhimaanteede kogu pikkuses neljarajaliseks ehitamine.

Kui jätkame senist koalitsioonilepingute koostamise praktikat ehk uue võimuliidu lepe saab olema kombo kolme erakonna valimisprogrammist, on oht, et Jüri Ratase uus valitsus tugineb valedele ja pooltõdedele. Loodav valitsus lõhub ära mitu seni hästi töötanud süsteemi ning lahendamist vajavad probleemid jäävad lahendamata.

Seetõttu soovitan koostada koalitsioonilepingu, mis on lühike ja kujutab endast tähtsuse järjekorda seatud eesmärkide loetelu ning nende eesmärkide täitmise eest vastutajaid ehk ministriportfellide jaotust. Koalitsioonilepingusse ei ole vaja kirjutada konkreetseid lahendusi ja tegevuskavasid, sest nende koostamine ja analüüsimine on ajamahukas.

Poliitikud ei pea valimistejärgse kuu aja jooksul otsustama ära, mis Eestis järgneva nelja aasta jooksul muutuma hakkab. Piisab sellest, kui pannakse paika suund, kuhu poole liigutakse, ning ka eestvedajad, kes vastutavad, et määratud ajaks kohale jõutakse.