Kevadsuvine raierahu on ülevõimendatud

Kevadsuvisel perioodil ehk mais-juunini raiutakse mahuliselt kõige vähem, võrreldes aasta muude kuude keskmise raiemahuga. Selleks on kaks põhjust. Esiteks ilmastik – mingi osa meie metsadest kannatab vaid talviseid raieid ja kevadsuvel on see töö raskendatud. Teiseks on metsa- ja puidutööstusettevõtete töö tsükliline, kuna tarbijad puhkavad juulis-augustis, sama teeb ka tööstus ja sellest tulenevalt puhkavad ka metsaomanikud. Mais-juunis töödeldakse peamiselt talvel „liiaga“ varutud puitu. Juulis ei raiuta ja alles augustis algab uus hooaeg.

Puit on kiiresti riknev materjal, eriti kui selle niiskus on 20%-100% vahel ja õhutemperatuur ulatub üle 5 kraadi. Sellistes tingimustes rikneb igasugune, nii talvel kui ka suvel või sügisel raiutud, puit ühtemoodi. Riknedes muutub üldjuhul puu värvus, sinetus rikub puidu välimuse, aga mitte tugevuse. Selle vältimiseks tuleb puitu kasta veega ja/või puit töödelda peale raiumist lühikese aja jooksul – saagida laudadeks, teha spooniks või muuks. Kindlasti tuleb materjal kontrollitud tingimustes kuivatada. Peale seda saab puitu pikalt säilitada ja edaspidi kasutada mööbli, akende, majade või muu toote valmistamiseks.

Puidu hilisemal kasutamisel tuleb arvestada, et puit ei tohi uuesti niiskuda pikaks ajaks. Kui keegi paneb puitvoodri või -seina, puitaknad või terrassi tingimustesse, kus see saab pidevalt vihma, UV-kiirgust ja ei kuiva, siis tuleb puidu kaitsmiseks seda immutada või värvida. Kindlasti on palju lihtsam puithooneid ja -rajatisi õigesti projekteerida ning kasutada puitu tema loomulikke omadusi arvestades, immutamata.

Maailmas ehitatavate puitehitiste mahust moodustavad palkehitised väikese osa. Enamuse moodustavad puit- ja liimpuitsõrestikmajad, mille ehituses on kasutatava materjali niiskustase samuti väga oluline. Erinevalt palkmajast ei pea eelpool mainitud hoonete ehitusel algupärast materjali aastaid kuivatama. Kui majakonstruktsioon on valesti projekteeritud ja see vettib, siis mädanevad ühtmoodi nii palkmaja, kui puitsõrestikmaja, vesi muudab ka telliskiviseina lõpuks pudiks.

Oleme igapäevaselt „praktiseerivad puuinimesed“, vastupidiselt artikli autoritele, müüme igal aastal kuivatatud-sorteeritud lauamaterjali tuhandete majade ehitamiseks ja sisustamiseks, ja ka arvamusloos mainitud akende tegemiseks. Kui meie materjali kvaliteet kõiguks lähtuvalt hooajast, ei saaks me aasta teatud kuude jooksul oma tooteid müüa näiteks Jaapanisse, kus võimalikud maavärinad seavad kasutatava puu tugevusomadused erakordselt tähtsale kohale. Seetõttu impordivad jaapanlased Põhjamaadest puitu, olgu ta siis raiutud ka kevadsuvel, mitte ei kasuta nõrgemat Jaapani küpressi ja seedrit.

Meil on 100 äriklienti, peamiselt Eesti järeltöötlejad, aga ka teised enam kui 20s riigis üle maailma – me ei ole saanud mitte kunagi ühtegi pretensiooni puidu kvaliteedi muutuste kohta hooajast tingituna. Ärikliente, erinevalt jaeklientidest, ei saa turundusega petta.

Kui vanadel eestlastel polnud metsa asja muul ajal, kui veebruaris ja ilmselt veel täiskuuööl, siis selle süüks on metsa mittekuulumine talupojale ja muude, valdavalt põllumajandustööde rohkus. Lisaks veel tolle aja väga madal metsasus. Kevadsuvise puidu kvaliteedi küsimus on ikka asjade mittetegemiseks otsitud ettekääne.

Igal juhul on raierahu teema ülevõimendatud. Raiutakse niikuinii oluliselt vähem kevadsuvistel kuudel. Iga inimese liigutus, ükskõik kui väike ja ükskõik kui roheline, mõjutab ümbritsevat keskkonda (loe: inimese kõrval elavad taime- ja loomaliigid, aga ka teised inimesed saavad pihta). Küsimus on selles, kas teised liigid ja inimene jäävad püsima pärast seda, kui inimene on enda eksistentsiks sealt matti võtnud. Meil siin Eestis ei ole teada, et liike vähemaks jääks, viimase 15 000 aasta jooksul on neid kogu aeg juurde tulnud. Eesti mets on kaitstud raievanustega, nendest ei saa üle ega ümber. Keegi ei manipuleeri raievanustega, väga üksikud kaabakad välja arvatud. Uuenduskohustus kipub ka osadel metsaomanikel ununema, aga see mõjutab metsade liigilist koosseisu, mitte metsasust, kuna õnneks-kahjuks uueneb meie parasvöötme mets ka vajadusel ise.