Kevadsuvised raied on saatanast

Kui arvukalt keskkonna- ja loomakaitseorganisatsioone aprilli alguses keskkonnaministeeriumi poole pöördus, paludes pesitsevate lindude ja loomade kaitseks üldist kevadsuvist raierahu, tõstsid puidutööstuse eestvedajad kisa, väites, et “roheäärmuslaste” ettepanek tähendaks tuhandete töökohtade kadumist ja suurt kahju maainimestele, metsaomanikele ja puidutööstusele.

Kui aga küsida, kes maksab kinni kevadsuvisel ajal raiutud puidu kehva kvaliteedi ja lõhutud teed, siis on vastus lihtne: kehva kvaliteedi maksavad kinni heausksed tarbijad, puidu väljaveoga kaasnevad maanteekahjud aga samadel teedel sõitvad maksumaksjad. Ometi õigustavad Eesti puidutööstuse eestvedajad kevadsuviseid raieid kui asendamatute töökohtade tekitajaid ja riigi rahakoti toitjaid.

Samal ajal eiratakse kõiki kahjusid, mida valel ajal raiutud puidu halb kvaliteet samast puidust tehtud toodete heausksetele tarbijatele tekitab. Kümnete tuhandete eurode eest uusi puitaknaid paigaldavatele inimestele tundub iseenesestmõistetav, et tehtud investeering peab vastu aastakümneid. Ometi võivad praegusel ajal paigaldatud puitaknad laguneda juba 15 aasta pärast, misjärel tuleb teostada järjekordne suurinvesteering. Selline tarbimistsükkel võib olla kasulik müüjatele, kellele tagatakse kehva kvaliteediga toodangu pidev turunõudlus, aga kindlasti mitte tarbijatele, kes sellise tehinguga kaasnevad kahjud isiklikult kinni peavad maksma.

Üha rohkem puidutöötlejaid väidab, et puidu immutamine erinevate kemikaalidega on välitingimuste puhul ainsaks võimaluseks lagunemise peatamisel. Üks sae- ja höövelmaterjali pakkuv ettevõte selgitab oma kodulehel, kuidas immutatud puitu tuleb kasutada seepärast, et niisketes tingimustes hakkab tavaline puit kiiresti hävinema. “Seetõttu on oluline välitingimustes ja maapinnaga kontaktis olevad puitkonstruktsioonid valmistada immutatud puidust,” väidab ettevõte.

Osal Eesti puiduettevõtjatest on kujunenud selline arusaam just seepärast, et meie metsadest saadav materjal on muutunud valede raie- ja metsandusvõtete kasutamise tõttu niivõrd viletsaks, et hakkab immutamiseta peatselt lagunema. Olukord on läinud nii äärmuslikuks, et Riigimetsa Majandamise Keskus ehitab loodusesse kemikaalidega immutatud puidust laudradasid, mürgitades sellega ühtlasi radade ümbrusse jäävat keskkonda.

Seevastu õpetab metsandusharidusega puiduspetsialist Andres Uus viise, kuidas mädanemisest ja immutamisest puidu paremate hoidmis- ja varumisviisidega pääseda: “Õigem on öelda, et mädanev ehitis on valesti tehtud,” leiab metsandusspetsialisti koolitusettekandes. “Ideaalis peaks palk paar aastat enne seina panekut seisma.” Materjali pikka kuivamist soovitatakse parima kvaliteedi saamiseks ka rekonstrueerimistööde teostamisel .

Andres Uusi sõnul tuleb püüelda selle poole, et puit oleks nii kuiv, kui vähegi võimalik, kusjuures selle saavutamiseks on oluline ka raiumise aja valimine. “Okaspuud tuleb langetada talvel ja lehtpuud (jäetakse alguses laasimata) sügise alguses, kui need on veel täies lehes, siis aurustab lehestik puus üleliigse vee,” õpetab Uus. Iga kuivada lastud aasta suurendab märgatavalt ka materjali hinda, ent sellegipoolest jäetakse selline investeering materjali kogujate või selle töötlejate poolt enamasti tegemata.

Lindude- ja loomade pesitsusaegsete raietega kogume ehituspraaki ja kehva kvaliteediga ning keemilist immutamist vajavat puitu. Sellise puidu pakkumine õigesti varutud materjaliga samaväärsena eksitab tarbijaid ning vähendab kordades meie puidust kestvustoodete eluiga ja kvaliteeti.

Lisaks kehvale puidukvaliteedile rikub kevadsuviste raietega kaasnev metsa väljavedu meie maanteid. Praegusel niiskel aastaajal on teedel sõitvatele rekadele kehtestatud täiendavad raskuspiirangud, kuid sellegipoolest väljastab maanteeamet puidu väljavedu võimaldavaid erisõidulubasid, mis annavad lubatust raskematele koormatele rohelise tule. Sellega kaasneva lõhkumise eest ei maksa aga raiumist õigustavad tööstused, vaid olenevalt teede kuuluvusest kas riik või kohalikud omavalitsused. Teiste sõnadega jäävad kulud maksumaksja kanda.

Käesolevaks aastaks on maanteeamet planeerinud teede ehitamisse ja parandamisse 356 miljonit eurot ning väärib omaette uurimist, kui suurt kahju põhjustavad meie maanteedele kevadsuvel sõitvad puidurekad. Kahtlemata saaks amet avaldada, millisel hulgal ja millistes piirkondades metsa väljaveoks vajalikke erisõidulubasid väljastatakse. Selge on, et väikese-eelarvelistele kohalikele omavalitsustele võivad kevadsuviste puidurekadega kaasnevad infrastruktuuri kulud põhjustada märkimisväärset rahalist koormust. See omakorda tuleb teiste omavalitsuse poolt pakutavate teenuste arvelt.

Kevadsuviste raiete peamisteks “võitjateks” on seega eelkõige need ettevõtted, kelle jaoks pole oluline mitte puidu kvaliteet, vaid selle pidev ning võimalikult väheste kuludega varumine. Ka siis, kui me pesitsevate lindude ja loomade tapmist ning häirimist raiete peatamise seisukohalt piisavaks argumendiks ei pea, tekib küsimus, kas tööstusest laekuv maksuraha ning praaki ja teekahjusid põhjustavate töökohtade teke kaaluvad üles kevadsuviste raietega kaasnevad kahjud meie puitehitistele ja kestvustoodete kvaliteedile, samuti lõhutud maanteed?

Kodanikuna loodan, et värske keskkonnaminister, kelle pädevusse kuulub ka üldise kevadsuvise raierahu välja kuulutamise võimalus, otsib sellele küsimusele ausat vastust.