Kujutagem endale ette ühte tavalist keskealist Eesti meest, kes on hariduse omandanud näiteks Eesti Põllumajandusülikoolis ja õppinud metsandust. Ta on käinud viimased kakskümmend aastat tööl, liitunud (vabatahtlikult) II pensionisambaga ja kogunud sinna raha, oletagem, et näiteks 28 774 eurot. Ühel mitte väga ilusal sügispäeval saab ta arstilt ebameeldiva sõnumi, et tal on raskete tagajärgedega haigus, mille edukaks raviks tuleks kasutada meetodeid, mis ei ole haigekassa rahastatavad.