Kiisler nagu kits kahe kuhja vahel

Kuna regionaalminister Siim Kiisleril pole põhjust haldusreformi asjus koalitsioonipartneri, Reformierakonna toetuse peale loota, teeb ta panuse omavalitsustele. Kas seal tervet mõistust rohkem leidub kui Reformierakonnas, on muidugi kaheldav.

Haldusreform on vältimatu ja selles mõttes on mingisugusegi kavaga väljatulek Kiisleri poolt julge samm – sest küllap teab ta isegi, et tema autoriteedist ja mõjujõust selle elluviimiseks ei piisa. Kiislerile omaselt on tegu poolpehme, lausa vedelapoolse lahendusega: riigi poolt tuleb initsiatiiv, aga omavalitsused otsustavad ise, kellega nad liituda tahavad.

Tähtajaga on eriti naljakas – ette pannakse 2017. aasta, aga lastakse omavalitsustel ja koalitsioonipartneritel otsustada, kas üldse kehtestada mingi tähtaeg või mitte. Niimoodi võib seda haldusreformikummi veel oma paarkümmend aastat venitada ning pisemad ja vaesemad vallad jõuavad selle ajaga loomulikku surma surra.

IRLile on haldusreform ositi auküsimus. Kümne aasta eest löödi ju kella kõvasti ja saavutati see, et riigiasutustes aeti kavasid pidi näpuga järge: tuleb reform, vaja valmistuda. Valmistuti, nii et higipull otsa ees, asi oli juba peaaegu otsustatud, aga tulemust ei mingit. Kui nüüd samamoodi läheb, on piinlik küll. Siiski on olukord kümne aasta taguse ajaga muutunud. Ei maksa ehk oodata, et kohalik vallavanem aktiivselt selle nimel tegutsema hakkaks, et oma töökohast ja sissetulekust ilma jääda, aga väga tasapisi on siiski hakanud sugenema mõistmine, et praegusel viisil jätkamiseks lihtsalt ei ole raha. Ei ole! Kui valla olemasolu ainus mõte on vallaametnikele palka maksta, siis see on ju totrus kuubis.

Reformierakondlased on praegu veel täitsa vait olnud, aga pruugib vaid Ansipil jälle hakata oma vana joru ajama –  ei too haldusreform säästu, ei too (küll ta juba sobivad arvud ja baromeetrid leiab, see pole peaministrile mingi küsimus) – kui ongi jälle kõigel kriips peal. Kohalikud valimised tulevad peale ja siis varsti jälle riigikogu omad, teadagi. Stagnatsioonierakonnaga reforme teha – see on sama hea kui kivist vett välja pigistada.

Nii laveeribki Kiisler nagu kits kahe heinakuhja vahel: ühel pool jäärapäine Reformierakond, teisel pool oma isikliku rahakoti pärast mures vallaaametnikud. Ainus, mis võiks plaani päästa, oleks avalikkuse tugi, aga see on raske tulema, sest plaan on sama pehme nagu selle väljakäija ise ja tema vastne ajakirjandusest pärit abilinegi.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler