Tiina Kangro • 16. mai 2013 kell 3:34

Kümme miljardit vedeleb maas

Anne jäi koju sügava puudega poega hooldama viljakas tööeas, 37aastaselt. Pensioniea täitudes on ta hooldaja olnud 26 aastat. Kui ta oleks saanud jätkata töötamist ja teeninuks oma haridusega kahekordset keskmist palka, oleks aastatega kogunenud üle poole miljoni euro, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

Keegi pole omastehooldajaid täpselt kokku lugenud, sest nii on lihtsam. Kui Annesid oleks ka üksnes 10 000, siis toodaksid nad ühiskonnale kahjumit kümme miljardit eurot. Lisaks toodaksid nad oma perekondade kaudu edasikanduvat vaesust ja ilmselt jääks hulk uusi lapsi hoopis sündimata. Nende läbikuluv tervis neelaks täiendavaid summasid Eesti tühjenevast ravikindlustuse rahakotist. Isegi need, kes püüaksid suuremahulise omastehooldamise kõrvalt tööd rabada, ei pruugiks seda teha oma erialal ja pühendumusega, mis Eesti riiki edasi viiks.

Minult on palju küsitud, miks peaks kasinate ressurssidega riik raiskama santide peale. Vastus on, et raisata ei olegi vaja. On vaja lisaks rahale arveldada ka inimvara hinnaga, sotsiaalse kapitali ja ühiskonna moraalsete väärtustega. Isegi tänase proportsioonitult kõrge hooldekoduhinna saaks Anne tasuda oma sotsiaalmaksust, kui ta töötaks, ja sellest jääks veel ülegi. Eesti riigi matemaatilist pealiskaudsust näitab aga seegi, et meil nähtaks meeleldi, et töötades maksaks Anne hooldekodu eest oma netopalgast.

Eesti sotsiaalteenuste süsteem vajab inventruuri ja põhjalikku reorganiseerimist. Kuid enne töö kallale asumist tuleb võtta vastu otsus, et sotsiaalkulutused kuuluvad riiklikult tähtsate investeeringute alla, ja ületada mõte, et Eestit saab „korda“ teha projektipõhiselt.

Pikemalt loe tänase Äripäeva paberväljaandest, kui palju jääb riigil omastehooldajate nelja seina vahele surumise tõttu makse saamata.

Hetkel kuum