Konkurentsivaldkond ei vaja nii suurt kriminaliseeritust

Kui paljud teavad, mis on grupierand või vähese tähtsusega kokkulepe; või oskavad adekvaatselt hinnata, kust jookseb piir vähese tähtsusega ja olulise tähtsusega kokkuleppe vahel? Millal on toodete või teenuste müügiga seotud ainuesinduskokkulepped lubatud ja millal keelatud? Selliseid küsimusi tuleb ettevõtjaile ette tihti ning vastuste leidmine ei pruugi olla lihtne. Ühel juhul keelatud kokkuleppena kvalifitseeritav tegevus võib teises situatsioonis olla lubatav.

Olukorras, kus piiri tõmbamine lubatu ja lubamatu vahele sõltub juristide filigraansusest ning seaduse kirjutajatelgi on raskusi selle toimimise selgitamisega igapäevastes olukordades, ei ole kohane kvalifitseerida iga õigusrikkumist kriminaalse teona. Teatud juhtudel võib karistus ulatuda kuni 10 protsendini juriidilise isiku käibest või kuni kolmeaastase vangistuseni.

Riik peaks karistusõiguse läbi sekkuma üksnes siis, kui muud regulatsioonivahendid ei ole enam mõjusad ja kui tegu on avalikku huvi väga intensiivselt riivava õigusrikkumisega. Samas on Eesti puhul tõdetud, et esmase vahendina ei nähta siin mitte tsiviil- ja haldusõigust, vaid karistusõigust ja kriminaalkaristusi. See toob kaasa ülekriminaliseerimise ja kriminaalkaristuse devalveerumise.

Õigusrikkumiste ennetamise seisukohast on aga enamasti olulisem mõjutusvahendi vältimatus ning selle rakendamise efektiivsus ja kiirus, mitte karistuse karmistamine.