Kai Kimmel • 7. oktoober 2013 kell 3:07

Koostöö tarnijaga ei võta apteekri sõltumatust

Äripäev korraldas hiljuti haarangu, et justkui vabastada kodanik karmide ja kasumiahnete apteekrite küüsist. Nagu pantvange vabastava haarangu puhul ikka, viliseb kuule ja ruumis viibijad võivad pihta saada. Seekord sai pihta apteegisektor tervikuna, iseäranis Eesti Apteekrite Liidu (EAL) maine, kirjutab liidu juht Kai Kimmel.

Ajakirjanik Piret Reiljan üritas anda hoopi Eesti apteekrite eneseväärikuse pihta (ÄP 18.09). Artikkel püüdis luua muljet, nagu oleks EAL kellegi hüpiknukk. Sama hästi võiks väita, et Selveri kaubanduskeskust külastav klient on Selveri lõa otsas või Äripäev on Rootsi pankade sõltlane. Tõsiasi, et apteegid kuuluvad kettidesse, ei ole üllatus, seega jäi artikkel sissetungimiseks lahtisest uksest. Kui apteegisüsteemi seadusandlust välja kujundati, oleksid toonased proviisorid muidugi eelistanud süsteemi, kus apteeki saanuks pidada vaid proviisor ja kettide teket poleks võimaldatud. Riik aga lubas toona apteegi omanikeks ka teised ettevõtjad.

Põhjus, miks proviisoritele kuuluvad apteegid kettidega koostööd teevad, on ravimite liigmadalates apteegipoolsetes  juurdehindlustes. Arvestades, et apteekide kaalutud keskmine juurdehindlus on vaid 15%, on küüniline süüdistada apteeke kõrgetes ravimihindades. Väike sissetulek on põhjus, miks on kujunenud välja kettidel põhinev apteegipidamise mudel. Selle on dikteerinud reaalne turuseis, kus ellujäämiseks on apteegid sunnitud otsima võimalusi oma kulude vähendamiseks ühiste koolituste, turunduse jne kaudu. Üksikutel proviisoritele kuuluvatel apteekidel on konkurentsis püsimiseks ainuke võimalus teha koostööd suurte kettidega. Väga väike osa maal paiknevaid apteeke ei tee koostööd ühegi ketiga – nad saavad seda lubada vaid seetõttu, et neil ei hinga kuklasse teine apteek.

Poleemitseda apteekide ketistumise üle on sama hea kui heietada tunamullusest lumest. Keskenduma peaks hoopis sellele, et riik ei kaotaks lühinägelikult apteegi asutamispiiranguid, mis suretaks välja viimased proviisoriapteegid ja jätaks turule üksnes suurtegijad. Mind hämmastab, et Äripäev riputab vähestele proviisoritele kuuluvatele apteekidele külge hulgimüüjate ripatsi sildi. Et meie apteek ostab täna kauba suuremas osas Tamro-nimeliselt hulgimüüjalt või et mõned apteegid kannavad Apotheka märki, on Äripäevale piisav, et süüdistada EAL-i hulgimüüjate lõa otsas olemises. Kas minu koostöö kauba tarnijaga teeb mind tarnija ripatsiks? Ei tee – koostöö on vabatahtlik, põhineb vastastikusel kasul ja mõlemad pooled saavad koostööd soovi korral vabalt lõpetada.

Kui apteekrid annaksid välja aasta apteegivaenlase tiitlit, nagu meedia annab pressivaenlase oma, siis saaks selle tiitli mitmeid aastaid järjest võimsa edumaaga õiguskantsler Indrek Teder. Tema suhtumine on, et tühja sellest maa-apteekide toimetulekust ja ravimiohutusest, tähtis on, et kaupmehed saaks piiranguteta hüpermarketitesse apteeke asutada ja tagatipuks veel rahvale ka bensiinijaamas kabanossi kõrvale tablette müüa.

EAL tegutseb vaatamata leheveergudel levitatud laimule uhkelt edasi, olles Eesti farmaatsia kogemust koondav ja arengut suunav organisatsioon. Meie apteekrid aitavad patsiente ikka. Ega karavan sellest peatu, kui koerad hauguvad.

Hetkel kuum