18. november 2013 kell 4:12

Rein Lang, normaalsuse muljet ei saa osta

Kultuuriminister Rein Lang näib olevat unustanud, et kultuuriajalehe Sirp loomise raha ei tule tema isiklikust taskust ega Reformierakonna kontolt. Tegemist on maksumaksja rahaga.

Sirbi uuenemise selgelt manifesteeritud poliitiline eesmärgistus ja toimetuses muudatuste tegemise kultuuritu viis reedavad Reformierakonna soovi kasutada riigi raha keskerakondlikul viisil, st propagandistlikel eesmärkidel. Raske on teisiti mõista vähetuntud kultuurirühmituse Zaum leheküljel avaldatud Sirbi visioonidokumenti, mis seab eesmärgiks „jätta riigist selle elanikele normaalne mulje“.  Manifestis väidetakse, et praegune poliitiline diskursus suhtub poliitikutesse „dehumaniseerivalt“, mis peab lõppema. Poliitikutele inimese näo tagasi andmine riigi raha eest on eesmärk, mida ei saa aktsepteerida mitte ühelgi tingimusel.  Inimnäo tagasisaamiseks tuleb poliitikutel inimene olla, mitte seda muljet maksumaksja rahaga osta.

Sirbi uuendamine on iseenesest pigem hea, samuti eesmärk lugejate arvu suurendada uute teemade, autorite ja teistsuguste käsitusviiside rakendamisega. Küsimus ei ole mitte niivõrd peatoimetajaks saanud Kaur Kenderi skandaalse maiguga isikus ega isiklikes vastuoludes nn kultuuriinimeste vahel. Küsimus on riigi rahastatava väljaande jõhkras ärakasutamises poliitilistel eesmärkidel, viimastel valimistel valusa põrumise osaliseks saanud Reformierakonna arrogantsis oma sihtide saavutamisel.  Siiski mõjub erakordselt  kultuuritult Kenderi ärplemine tuntud reformierakondlaste sõprusega. Truualamlik pöördumine Reformierakonna halli kardinali Rain Rosimannuse poole otse-eetris on eesti ajakirjanduspraktikas enneolematu tase.  Pealegi, Sirbi praegune sihtgrupp ei oota poliitikute kirjutisi, neid leiab mujalt meediast küllalt. Lugejaskonda suurendamist praeguse sihtgrupi laialisaatmisest alustada pole majanduslikult mõistlik, eriti mitte Eesti turu pisiduse juures.

Kindlasti olnuks mõistlik, kui Kender oleks osalenud Sirbile uue peatoimetaja leidmise konkursil. Jutt, et Kender end SA Kultuurileht juhatuse esimehele Toomas Väljatagale ise pakkus, sest „ajaleht vedeles maas“, võib olla liikvele lastud müüdiloome eesmärgiga, mida vähemalt osaliselt kannab ka nn visioonidokument. Siiski töötab any publicity is good publicity põhimõte siin iseenda vastu. Pole küll  võimatu, et Sirbi ümber tekkinud meediaskandaal kütab huvi Sirbi sisumuutuse palju suuremaks, kui see oleks olnud võimalik soliidse uuendamiskuuri korral, ning mõne nädala võib Sirp nautida enneolematut tiraaži. Pikaajalises perspektiivis osutub aga otsustavaks võimekus pakkuda lugejatele professionaalset sisu. Oht, et lõpuks tuleb Sirpi Pealinna kombel tasuta postkastidesse toppida, on manifesti sisse kirjutatud.  Ent kaotajaks jääb Kenderi meeskond ka juhul, kui mingit tegelikku muutust tuua ei suudeta.

Kui tegemist oleks erakapitalil põhineva väljaandega, siis ei kuuluks omaniku otsus väljaannet uuendada arvustamisele – õnnestumise või ebaõnnestumise üle otsustaks turg. Praegu aga maksab Langi eksperimendi kultuurilehega kinni maksumaksja.

Reformierakonnal oleks aeg mõista, et keelan-käsen-poon-ja-lasen-suhtumine avalikkusega suhtlemisel on ennast ammendanud. Pealegi, riigist „normaalse mulje“ jättev ajakiri on meil juba täitsa olemas: Reformikiri. Pole märgata, et laiad massid selle peale tormi jookseksid.

 

 

Autor: 1185-aripaev

Hetkel kuum