15. jaanuar 2014 kell 3:20

Eurovoliniku valimine avalikumaks

Äripäeva arvates peaks Euroopa Komisjoni voliniku kandidaat saama senisest suurema mandaadi ja heakskiidu ka riigikogult, mitte olema pelgalt valitsuse siseasi.

Sellega toetame Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi mullu välja pakutud ideed, millega oli toona põhimõtteliselt päri ka riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste.

Lähenevad Euroopa Parlamendi valimised võtavad tasapisi tuure üles ning üks-teise järel hakkavad selguma erakondade võimalikud kandidaadid maikuus ees ootavatel valimistel. Uue parlamendiga seoses vahetuva Euroopa Komisjoni Eesti-poolse voliniku paikapanek käib aga endiselt kusagil valitsuse tagatoas, avalikkuse eest varjatult.

Korra järgi nimetab voliniku küll valitsus, aga miski ei keela Eestis seda protsessi suurema avalikustamise suunas kohendada. See võib ühelt poolt tunduda tarbetu, kuna valitsuse koosseis peegeldab ju jõuvahekordi parlamendis ning kui mitte muul moel, siis teerulli meetodil saaks pakutud kandidaat ikka vajaliku toetuse kätte. Aga isegi sellisel juhul saaks avalikkusele märksa selgemaks, millest üks või teine inimene voliniku töös kavatseb lähtuda.

Mitu kandidaati. Eurovoliniku ametikohale peaks olema võimalik esitada mitu kandidaati, kes saaksid parlamendis oma põhimõtteid ja plaane selgitada. Seejuures väga mitmes valdkonnas, kuna Eestile saava volinikuportfelli sisu pole ju ette teada. Kõnealune ametikoht on mõistagi väga oluline ja kõrge, ent kindlasti ei ole Eestis iga viie aasta järel ainult üks inimene, kes võiks sellele kohale asuda. Ning isegi juhul, kui kandidaatide arv piirdub tõepoolest üheainsaga, ei tohi tema määramine käia eelneva põhjaliku kaalumiseta riigikogus. Praegu teatavasti on vähem või rohkem vihjamisi kõne all olnud variant, et volinikuna soovitakse näha praegust peaministrit Andrus Ansipit. Aga millest ta oma töös lähtuks, on teadmata. 

Üks võimalus oleks hakata koos Euroopa Parlamendi valimistega Eestis korraldama ka eurovoliniku valimisi, aga see ei oleks kuigi mõistlik. Sellisel juhul võiks populism pädevusest võitu saada, mis võib kätte maksta Eesti nõrgema esindatusena komisjonis. Näiteks kehvema ametiportfelliga voliniku näol, kui valituks osutub Eestis küll tuntud inimene, kellel puudub aga suurem rahvusvaheline taust ja kogemus.

Varuvolinikud paika. Suurem kandidaatide arv annaks ühtlasi hea võimaluse ühekorraga paika panna ka voliniku varukandidaat või -kandidaadid. Näiteks selliseks puhuks, kui Euroopa Komisjoni president ei peaks Eesti pakutavat kandidaati aktsepteerima või arutelu Euroopa Parlamendis tema kandidatuuri suhtes selgelt eitavaks osutub.

Avalikustamine lubab ühtlasi aimu saada võimalikest Eesti sisepoliitikas ees ootavatest muudatustest. Kui näiteks Ansip läheb Brüsselisse, siis peab keegi asuma tema asemel peaministri kohale. Keegi omakorda selle inimese asemel, kes saab valitsusjuhiks jne. Seega koorub kindlasti välja märksa enam teavet võimalike poliitiliste kokkulepete kohta teistegi kõrgete riigiametnike osas, mis selliste vangerdustega tihtipeale seotud.

Avalikkuse suurem kaasamine arutelusse suurendaks ühtlasi ühiskonnas teadmist ja arusaama nii Euroopa Komisjoni kui teiste Euroopa Liidu institutsioonide toimimisest ja Eesti võimalustest selles kaasa lüüa. Taas jääks killukese võrra vähemaks suhtumist, et meist ei sõltu midagi ning kõik see kokku on lihtsalt üks suur Brüsseli bürokraatia.

Autor: 1185-aripaev

Hetkel kuum