Regionaalarengu peamine võti on transport

Nii riikidevaheliselt kui riigisiseselt on rände põhiliseks tõukejõuks soov jõuda parema majandusliku heaolu tasemeni. Toome näiteks Lääne maakonna. 2005. aastal oli Läänemaal keskmine brutopalk pisut üle 400 euro. 2012. aastaks oli see kasvanud tublisti, ulatudes 750 euroni kuus. Esmapilgul võiks arvata, et selline tõus võiks olla vähendanud soovi sealt välja rännata, peamiselt Tallinna ja Harjumaale. Numbrid seda siiski ei kinnita - rändesaldo oli Lääne maakonnas 2012. aastal negatiivsem võrreldes 2005. aastaga. Praktiliselt kahekordistunud palk ei ole tähendanud ostujõu kahekordistumist, valdava osa palgatõusust on n-ö ära söönud inflatsioon.

Lisaks on palgad tõusnud ka Harjumaal ning palgavahe võrreldes Läänemaaga hoopis suurenenud. Kui 2005. aastal oli palgaerinevus suurusjärgus 200 eurot, siis 2012. aastal oli see 250 eurot.

Ideaalvariant oleks muidugi see, et inimestel oleks sobiv töökoht kodu lähedal. Koos palgaga, mis oleks konkurentsivõimeline Harju maakonnas makstavaga võrreldes. Tööalane pendelränne on ju lisaks raha- ja ajakulule väsitav, stressirikas jne. Ilma pendeldamiseta jääks rohkem aega pere, harrastuste ja muu sellise jaoks.

Töökoha lähedust saab seega suuresti mõõta ka ajaga, mis kulub tööle jõudmiseks. Mida väiksem aja- ja rahaline kulu tööga seotud pendelrändega kaasneb, seda suurem on ka mujalt maakonnast Harjumaale tööle käivate inimeste osatähtsus. Aja- ja rahakulu tuleb siinkohal kõrvutada saadava võiduga, milleks on palgavahe - sõltuvalt maakonnast keskmiselt 250-350 eurot.

Kindlasti mängib pendelrände puhul rolli ka haridustasemele või ametialastele oskustele vastavate töökohtade vähesus kodumaakonnas, kuid n-ö kulupõhise arvestuse järgi kipub näiteks Läänemaalt Tallinna tööle käimine olema kulukam (nii aja kui raha mõttes), kui Raplamaalt. See väljendub protsentides: Lääne maakonna tööjõust töötas rahvaloenduse andmetel Harju maakonnas pisut üle 10%, Rapla maakonna tööjõust aga neljandik.

Ehk siis üheks ühtlase regionaalarengu oluliseks võtmeks oleks kiired ja soodsad transpordiühendused ja -võimalused. See võiks tähendada näiteks tunni ajaga Türilt Tallinnasse jõudmist. Praegu võib see tunduda utoopilisena, kuid 15-20 aasta perspektiivis mitte. See looks eeldused ka ettevõtluse kiiremaks arenguks.Regionaalseid erinevusi lahendama asudes ei tohiks muidugi see, et Türilt Tallinnasse saaks tunni ajaga, muutuda kinnisideeks, mis tooks kaasa kõigi teiste valdkondade taandarengut selle nimel.

Miks ei lähe aga praeguses olukorras hoopis ettevõtjad massiliselt Tallinnast ja Harjumaalt mujale maakondadesse, et näiteks ettevõtte (palga)kulusid kokku hoida. Makstes kas või rohkem palka, kui seda oleks vastava töö eest vastava maakonna keskmine, aga siiski vähem, kui seda on Harju maakonna tase. Kindlasti on ka ettevõtjaid, kes seda loogikat järgivad, kuid liikumise suund kipub olema siiski vastupidine. Palgatase ei ole ettevõtluse asukoha puhul kindlasti ainus mõjutaja. Seda mõjutavad ka vajaliku kvalifikatsiooniga potentsiaalsete töötajate olemasolu, kulud logistikale, sihtturgude lähedus, taristu olemasolu jne.

On mõneti paradoksaalne, et inimesed käivad Tallinnasse tööle sellepärast, et kodukohas puuduvad sobivad töökohad, ettevõtted jällegi ei kipu maapiirkondadesse investeerima, kuna puudub vajalik tööjõud. Samas pole regionaalarengut silmas pidades tööalane pendelränne üldsegi mitte halvim variant, eriti kui alternatiiviks oleks inimese püsiv elamaasumine Harjumaale või Tallinna. Üksikisiku tulumaksu laekumise seisukohalt on vallaelanike töötamine Harju maakonnas teiste maakondade omavalitsustele isegi tulusam Harjumaa kõrgema palgataseme tõttu.

Regionaalarengule aitab kaasa ka üldine sõltuvuse vähenemine töökoha asukohast ning kaugtöövõimaluste suurem kasutamine. See vähendab oluliselt vajadust elukohta vahetada ning loob omakorda paremad võimalused ettevõtluseks, kuna tööjõu osas oleks valik oluliselt laiem. Võimalusi oleks veelgi - kuni piirkondlike maksuerisusteni välja.

Tallinnaga piirnevates omavalitsustes on aga rahvaarv viimase kümne aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud. Kasvu puhul on olnud oluline nii soov elada eemal linnakärast kui ka töökoha lähedus. Pendeldamine Tallinna ja lähivaldade vahel on hommikuti igapäevane mõlemas suunas, pikem autoderivi suundub siiski Tallinnasse kui sealt välja.

Rahvastikutrendide kohta muide saab üsna palju järeldusi teha ka võrreldes näiteks mõne Tallinnaga piirneva omavalitsuse vallalehte mõne Eesti maapiirkonna omaga. Esimene on klantspaberil ning sündide ja surmade rubriigis ei ole kahtlust, et vaekauss kaldub sündide poole. Poleks üllatus leida sellest lehest artiklit, kus tutvustatakse uue lasteaia avamist. Teine leht on tunduvalt tagasihoidlikuma ilmega ning sündide ja surmade saldo kipub olema viimaste kasuks. Ning lehes leiab pigem volikogu esimehe põhjendused ühe kooli sulgemise eelistamisest teise ees. Kahe vallalehe erinevuse juurpõhjuseks ongi olnud seesama ränne, mis on viinud potentsiaalsed maksumaksjad mujale elama.

Regionaalsetest erinevustest märksa olulisem on aga Eesti palgataseme - või ka rahvusvahelise võrdluse puhul kohasem oleva inimeste ostujõu - mahajäämus võrreldes Euroopa Liidu n-ö vanade liikmetega. Nii nagu võidab Harju maakond inimesi ülejäänud maakondade arvelt, nii tõmbab Soome endale tööjõudu kogu Eesti arvelt.