Monopolid Eesti piduriks

Küsimus on Eesti riigi kui siseturu reguleerija rollis. Monopolide teke võib olla majanduslikult põhjendatud. Kuid riigi soovimatus piirata monopole, pole aga üldse mitte loomulik, vaid erakordselt ebaloomulik. Olgu selleks siis Tallinna Vee, Eesti Gaasi, Swedbanki jt märatsemine turul, kuid resultaat on ühene - tarbijale ja kliendile tähendab see tohutut, absoluutselt põhjendamatud hinnatõusu. Monopolid ja turuvalitsejad aga suplevad rahas. Kahjuks ei saa nende edulugudega kaasa rõõmustada, sest Eesti ühiskonnast 27% on väiksepalgalised, lisaks paarsada tuhat pensionäri ja veel terve rida teisi gruppe madala sissetulekuga.

Eesti riik on teinud tohutu vea, et pole jõuliselt sekkunud monopolide ja turuvalitsejate tegevusse, mistõttu on ühiskonda lõhestatud nii, et paljud inimesed ja pered ei tule enam toime, kuigi töötavad täiskoormusega. Monopolide laiutamine pole aga süütu ka laiemalt vaadates, see on peletanud Eestist olulisi välisinvesteeringuid. Viimasena meenub Estonian Celli otsus jätta investeerimata 100 miljonit eurot siinse kõrge elektrihinna pärast.

Omaaegne USA president Theodore Roosevelt, kes tegutses energiliselt monopolide vastu, leidis, et monopolidel on komme vaba turumajandus ära süüa. Paraku on Eestis levinud arusaam, et monopolide vägivald tarbijate kallal ongi see õige kapitalism, mida juhib nähtamatu isekorrastav käsi. Paraku see pole nii. Monopol ei ole nähtamatu, vaid päris nähtav käsi, mille eesmärk on tegutseda väikse grupi huvides, teenides ühiskonnalt suurt kasumit.

Kõigel sellel on veelgi traagilisem varjukülg. Kui monopolidel õnnestub kahjustada vabaturumajandust, siis lõppeb see liberaalse demokraatia allasurumisega. Sest milleks ühiskonda röövivale väiksele klikile liberaalne demokraatia? Et oma tegude eest veel kellelegi aru anda? Monopolid eelistavad võimu juures marionette, kes hääletavad neile kasulikke otsuseid ja sega neid riigi poolse reguleerimisega.

Eesti riigi edaspidiseks edukaks toimimiseks on vaja selgelt muudatused riigivalitsejate suhtumises. On aeg võtta vastutus ühiskonna ees ning teha seda, mida on vaja teha tarbijate, olgu selleks eraisikud või ettevõtted, enamuse huvides. Seni on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, aga ka riigikogu majanduskomisjon, sellest vastutusest kõrvale hiilinud.

Autor: Vilja Kiisler, Kristiina Ojuland