Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Jaekaubandusturu valitsejaks saab parim teenindaja
Eesti supermarketid peavad kiiresti ära õppima, et klient on kuningas. Turu jagamises ei võida mitte suurima allahindluse pakkuja, vaid parim teenindaja, kirjutab värbamiskonsultant Claire Millard.
Viimati, kui supermarketis toitu ostmas käisin, teenindas mind rinnas õpilase silti kandev töötaja, kes ei vastanud isegi teretusele, loopis mu asjad kiiruga eelmise kliendi kaupade peale. Sellal kui mina „Aitäh, nägemist“ ütlesin, loopis tema juba järgmise kunde asju. Tema täielik ükskõiksus oli hämmastav. Kui ta on selline teenindajana, st töö esimestel päevadel või nädalatel, mis saab siis kuude ja aastate pärast? Vaevalt ta siis seda tööd teebki. Ja siin ongi probleem.
Raske töö. Pärast kümneaastast kogemust Suurbritannia jaekaubanduses tean, et teenindaja töö on üks raskemaid ja samas vähetasustatud. Kliendid võivad olla õelad, töökoormus suur, tööülesanded võivad olla igavad, halvasti määratletud, palju aega ja füüsilist vastupidavust nõudvad. Tunnustust jagatakse vähe. Asi ei ole mitte teenindajates või teenindajaõpilastes, vaid süsteemis. Tihtipeale ka ülemustes. Supermarketid ei suuda ligi tõmmata ja hoida entusiastlikke töötajaid.
Jaekaubandust ei peeta kohaks, kus inimene võiks oma tööd hingega teha. See töö võetakse vastu ajani, mil silmapiirile kerkib midagi paremat. See selgitab, miks on juba müüjaõpilased ükskõiksed: nad oleks hea meelega ükskõik kus, ainult mitte poes. See on jaekaubanduses üleilmne probleem.
Hinnavõitlus. Eestis valivad tarbijad kodupoe ilmselt supermarketi asukoha või siis odavpakkumiste järgi, olemata kuigivõrd bränditruud. Jaekaubanduses käib hinna pärast kõva võitlus. Teatakse, et kui ühel aastal kõvasti allahindlusi teha ning reklaamile kulutata, tähendab see järgmisel aastal kasvu nimel kõvemat pingutamist. Üksteiselt klientide ülelöömisepeale kulutamine tähendab jaekaubanduses kõigile väiksemat kasumit. Turu jagamises võidab aga see, kes võidab enda poole lojaalse kliendi. Jaekaubanduse turg on küllastumise piiril.
Logistiline mugavus ei pruugi osutuda poevaliku argumendiks. Hääletatakse jalgadega ja valitakse see ketipood, mis pakub meeldivaimat kogemust. Kui teenindus on nõrk lüli, siis kasumlik klient varsti enam ei tule.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.