USA ühisrahastusplatvormid võivad olla sügavas kriisis

Ühisrahastus ehk inglise keeles peer-to-peer lending (P2P) on seega langemas üha suurema küsimärgi alla ning paratamatult tekitab küsimuse, kas selline ärimudel on üldse jätkusuutlik?

Kollektiivse rahastuse platvormid kasutavad nutikaid ja uudseid tehnoloogiaid, et ühendada inimesed, kes on valmis oma raha välja laenama nendega, kes väiksemat või suuremat finantsabi hädasti vajavad. Üha enam inimesi näeb ühisrahastuses osalemist ühe võimaliku investeerimisviisina ning julgeb seega panna oma raha taolistesee projektidesse. Toogem näitena Lending Clubi, kes 2016. aasta esimeses kvartalis laenas välja 2,75 miljardit dollarit, mida on 68 protsenti enam kui aasta tagasi.

Teisalt on Lending Club näidanud, et tegu on väga volatiilse ettevõtmisega. Kui 2014. aastal peeti ettevõtte väärtuseks 8 miljardit dollarit, siis nüüd on see langenud 1,7 miljardini.

Ühisrahastuse platvormide puhul on seetõttu kriitilise tähtsusega just asjaolu, kas suudetakse kaasata uusi investoreid ehk inimesi, kes on nõus oma raha välja laenama. P2P puhul tuleb suurim osa käibest just uute laenuandjate rahast ning tänu uutele laenajatele saadavatest teenustasudest.

Algne P2P mudel, mis kujutas endast viisi, kus mittekutseline investor andis laenusoovijale portaali kaudu laenu, on üsna lihtne ja kõigile arusaadav. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks läks süsteem: laenusoovijaid oli rohkem kui neid, kes seda anda tahtsid ning nõnda ei jäänudki ühisrahastusfirmadel muud üle kui institutsionaalsete laenuandjate, näiteks pankade, abi paluda. Pangad omakorda struktureerisid laenud ümber riskifondideks. Nii said statistika kohaselt näiteks USA P2P platvormid möödunud aastal 20% laenatavast rahast jaeinvestorite käest, 50% rahast institutsionaalsete investorite käest ja 30% laenudest riskifondidest.  

Nõnda võib välja tuua kolm aspekti, mis on P2P platvormide puhul enim küsimusi tekitanud. Esiteks on P2P platvormide puhul tegu süsteemiga, mille eesmärgiks on laene vahendada. Süsteem omakorda ei hooli sellest, kas laenajad ka tegelikult raha tagasi maksavad. Teise aspektina saab välja tuua laenude kvaliteedi – P2P laenudele tehakse küll audit, ent see on üksnes üldine ja ülevaatlik. Kolmandaks, pangad, mis laenavad raha riskifondidele, mis omakorda ostavad P2P laene, on omakorda informatsioonipuuduses, kuna laenude tagatise kohta pole piisavalt infot.

Muidugi on nimetatud probleemidele pakutud välja ka lahendusi. Esiteks tuleks kindlasti suurendada informatsiooni hulka ning seega anda rohkem infot laenude kohta. Lisaks sellele vähendaks riskifaktorit see, et laenude arvu lihtsalt piiratakse.

Eduka ühisrahastuse projekti näitena võib tuua Suurbritannias 2004. aastal käivitatud projekt Zopa, mis sealse seadusandluse järgi võib ühendada üksnes jaeinvestoreid ja laenajaid. Igasugused kolmandad osapooled on seal erinevalt USA süsteemist keelatud.

Ühisrahastuse puhul kaldub plusspoolele ka asjaolu, et tegu on siiski küllaltki väikse sektoriga ning kui raha mõistlikult paigutada, ei tohiks ka katastroofi järgneda.