Ühisrahastus on majanduskriisi korral eelisseisus

„Oleme viimase seitsme aasta jooksul läbi käinud mitmest majanduskriisist, sest meie sihtturud on lihtsalt nii erinevad,“ selgitas Tomberg, miks näiteks Bondora omab ühisrahastusplatvormina mitmekülgset kriisikogemust. „Eesti turul me alustasime majanduskriisis – kogu meie äri sai alguse sealt, et pangad kukkusid kokku ja lõpetasid tarbijakrediidi valdkonnas tegutsemise,“ ütles ta, lisades, et sama kogeti ka Soomes ja Hispaanias ehk Bondora peamistel välisturgudel.

Tomberg tõi välja, et eraisikute tarbimislaenud on ka varasemates kriisides suhteliselt pehmelt maandunud, sest laenusummad ja kuumaksed, millega inimesed end seeläbi koormavad, on suhteliselt väikesed. „Täna antakse ka laene veidi teistel tingimustel kui varasemalt, inimestel on rohkem finantsvarasid ning kohustuste ja varade tasakaal on paremini paigas,“ oli Tomberg optimistlik.

Kriisi jõudmisest ühisrahastusse annab Tombergi sõnul kõige paremini märku see, kui ühiskonnas suureneb tööpuudus ning tarbimislaenu võtjad hakkavad tagasimaksetega hiljaks jääma. Sel juhul säilib küll kliendi poolt makstav intress laenu kohta ning investori jaoks tootlus, kuid kreeditor ei pruugi oma raha oodatud ajal täies mahus tagasi saada.

„Kui kliendil tekib maksevõimega raskusi, siis esimese asjana vaadatakse üle tagasimakse tingimused,“ selgitas Tomberg. „See on nagu Kreeka abipaketi puhul, kus võlavõtja hättasattumise korral pikendatakse laenu tähtaega, et tagasimaksed oleks väiksemad,“ kirjeldas ta tarbimislaenude rahastamisega kaasnevaid riske investori jaoks.

Investoritele peaks aga kindlust lisama väikeinvestor Mariliis Pinni sissekanne Naisinvestorite Klubi blogis, kus leitakse, et oma rahast täielikult ilmajäämine on küllaltki ebatõenäoline. „Seni on umbes kolmandik viivises laenudest kõik [koos intressidega – toim] korralikult lõpuks ära makstud,“ vahendab ta naisinvestorite klubis jagatud mõtteid. „Umbes kolmandik on ka selliseid, kes maksab lihtsalt laenu tagasi, ning kolmandik on siis neid, kes ei tagasta midagi – seega peaks vähemalt teoorias hästi hajutatud portfellides punaste laenude osa nulli jääma,“ vahendas ta klubiõhtul kõlanut.

Samas tõi Tomberg välja, et laenuperioodi pikenemisest tulenevad ebamugavused ning riskid kompenseeritakse investorile tavaliselt üle 10protsendilise tootlusega.

Pinn leiab aga, et kuna ühisrahastusega kaasnevad riskid järjest vähenevad, hakkab tulevikus langema ka tootlus. „Mõni aeg tagasi polnud mõeldamatu ka 30–40protsendiline tulusus, tänaseks on portaalid aga stabiilsemad, tuntumad ja reguleeritumad ning seetõttu kuivab kokku ka tootlikkus,“ kirjutas ta. „Peagi võib reaalsuseks olla 6–7protsendiline tootlus,“ jääb ta Tombergist skeptilisemaks selles osas, mis puutub likviidsusriskiga laenude rahastamise kõrgesse kompensatsiooni.

Bondora tegevjuhi arvates võiks tarbimislaene rahastada vähemalt kolmeaastase investeerimiskogemusega rahapaigutajad, kes ei ole tundlikud, kui ei pruugi oma raha pikka aega tagasi saada. „See ei ole võimalus lühiajaliseks investeeringuks, pigem tuleks vaadata 5aastast perspektiivi,“ sõnas Tomberg. „Kõik teised turud väljaspool avalikult noteeritud börse on ebalikviidsed ning need, kes säästa tahavad, ei tohiks ühisrahastuse poole vaadata,“ lisas ta.

Läti ühisrahastusplatvorm Mintose juhtide poolt tellitud uuring näitab aga, et kolmeaastast investeerimiskogemust omavad praegu vaid 16 protsenti platvormidele rahapaigutajatest. "Suurim osa ehk 45 protsenti on kasutanud ühisrahastusplatvorme üks kuni kolm aastat ning rohkem kui kolmandikul on kogemus lühiajalisem kui 12 kuud," kirjutatakse uuringus.

Tombergi sõnul peaks ühisrahastuse kaudu tarbimislaenudesse investeerija portfell olema piisavalt hajutatud ning sisaldama minimaalselt 200 lepingut. Seejuures võiks alustada vähemalt 1000 euroga. „Lisaks võiks arvestada, et sellistesse toodetesse ei maksa panna üle 10–20 protsendi oma varadest,“ sõnas ta. „Peamine on, et närvi ei tohi minna, kui raha kinni istub – kui see hakkab öösel und häirima, siis pole sel mõtet,“ lisas Tomberg.

Hajutatuse osas on aga Mintose uuringu kohaselt seis hetkel küllaltki hea. "Peaaegu pool ehk 49 protsenti investoritest kasutavad rohkem kui kolme ühisrahastusplatvormi ning ainult kolmandikul juhtudel investeeritakse rohkem kui viiendik oma varadest," ütles Mintose tegevjuht ja asutaja Martinš Sulte.

Lisaks tuleks Tombergi hinnangul oma investeeringuid pidevalt suurendada. „Kui võtadki 1000 eurot sihiks ning sulle on väga tähtis, et kuue kuu pärast saaksid kogu selle summa kätte, siis paraku on targem kusagilt mujalt alustada,“ arvas Bondora asutaja.

Tombergi sõnul on tarbimislaenudesse investeeritud summad küll võimalik ka väiksemate perioodide vältel kätte saada, kuid sel juhul tuleb oma tootlusest kas osaliselt või täielikult loobuda.

Kuigi ettevõte eelistab kogenud investoreid, ei plaanita algajate turult tõrjumiseks investeeritava summa alamlimiiti kehtestada. „Jõuline limiit on ebatõenäoline, üritame oma eesmärgid saavutada efektiivse kommunikatsiooni abil,“ kinnitas Tomberg. „Peame jätma soovijatele võimaluse oma platvormi ka väiksemate summadega testida, misjärel nad saavad juba oma investeeringuid suurendada,“ rääkis Bondora tegevjuht.

Praegu on Bondoral 15 000 investorit, kellest 20 protsenti annab ettevõttele neli viiendikku kapitalist. See tähendab, et umbes 3000 investorit on kokku investeerinud umbes 438 miljonit eurot.