Investeerimisriskide mõõtmisest puust ja punaseks

Investeerimisega kaasnevatest riskidest kirjutatakse üpris vähe. Ühest küljest seepärast, et investeerimishuvilised soovivad rohkem kuulda võimalustest kui võimalikest ohtudest.

Teiseks ei ole riskide valdkond kaugeltki lihtsasti arusaadav. Eriti tänapäeval, mil pea kõik investeerimisega seotu, kaasa arvatud riskide pool, on liikunud üha enam matemaatiliste/kvantitatiivsete meetodite rohke kasutamise suunas.

Tegelikult saab ka teisiti. Investeerimisega kaasnevaid riske saab vaadelda ja lahti mõtestada, kasutades suhteliselt lihtsaid mõttelisi mudeleid.

Volatiilsus kui riskimõõdik

Kuigi ülaltoodud viisil riskide käsitluse laiendamine on samm edasi, ei ole see siiski piisav riskide üheselt mõistmiseks ja kvantifitseerimiseks (mõõtmiseks). Hinnamuutuste standardhälvet ehk volatiilsust hakati riski mõõdikuna kasutama peamiselt mugavusest ja vajadusest. Vaja oli leida numbriline viis, kuidas väljendada minevikus esinenud määramatust ja ekstrapoleerida seda kuidagi ka tulevikku. Standardhälve sobis selleks mitmel põhjusel päris hästi.

Samas tõi see endaga kaasa teatud tagajärjed. Näiteks selle, et valdav enamus investoritest mõõdabki riski hinnakõikumiste standardhälbe alusel ja on veendunud selle mõõdiku praktilises vajalikkuses. Sisuliselt väljendab volatiilsus hinnakõikumiste ulatust. Seega iseloomustab volatiilsus vaid ühte konkreetset riski alamliiki – tururiski ehk hinnariski. Aga kas see on ikkagi see risk, mida me investoritena kõige tähtsamaks peame? Kas hinnakõikumine on see tegur, mis hoiab meid investorina tagasi teatud investeeringute tegemisel?

Tõenäoliselt mitte! Kui nii mõelda, siis kõige suurem risk on investori jaoks oma investeeritud kapitali permanentne kaotamine. Risk, et me ei saa oma raha tagasi. Teine reaalselt tajutav risk tuleb tehtavast võrdlusest. Kui oodatav tootlus on suhteliselt tagasihoidlik, aga tunnetatav määramatus ja ebakindlus suhteliselt kõrged, siis me pigem eelistame investorina loobuda sellest madalast tootlusest eesmärgiga kaitsta oma kapitali.

Seega praktikas kipub investorite loogika ja mõttemall olema järgmine: ma tunnen, et sellise raha permanentse kaotuse tõenäosuse juures vajan ma kõrgemat võimalikku oodatavat tootlust. Volatiilsuse kasutamine riskimõõdikuna seab loogika paika hoopis selliselt: tunnen, et ma vajan kõrgemat võimalikku oodatavat tootlust kuna kardan hinnakõikumiste pärast.

Jällegi, esmapilgul ehk raskelt hoomatav vahe, kuid tegelikkuses väga oluline erinevus.

Riskide mõõtmise suhtelisus

Kuidas siis riski mõõta? Üht konkreetset valemit ei olegi. Paljuski kas või selle pärast, et kõik on subjektiivne. Kui me mõtleme näiteks selle peale, kuidas hinnata kapitali kaotuse tõenäosust (näiteks pankrotti või maksejõuetust), siis eri investorite hinnangud võivad olla üpris erinevad. Lisaks puudub ka ühtne riski mõõtmise standard. Pean silmas näiteks seda, et kui tänases madalate intressimäärade ja madalamapoolse inflatsiooni tingimustes võime riskina tajuda üht investeerimistulemit, siis hoogsa majanduskasvu perioodidel võivad kriteeriumid olla hoopis teised.

Mõne investori jaoks on suurimaks riskiks kapitali osaline või täielik kaotus, teise jaoks on risk juba see, kui ühe kalendriaasta perspektiivis ei suudeta näidata positiivset tootlust. Peale selle kõige on risk ka petlik. Petlik ses mõttes, et me kipume riskianalüüsil arvesse võtma ikka neid sündmusi (ja neis sisalduvaid äärmuslikke näiteid), mis on juba minevikus aset leidnud. Samas aeg-ajalt esineb sündmusi, mis toimuvadki alles esimest korda. Neid oma riskide mõõtmisse kaasata on aga päris keeruline.

See tähendab, et valdav osa investeerimisega kaasnevatest riskidest on tegelikult subjektiivsed, peidetud ja raskesti mõõdetavad.

Sellele kõigele lisandub veel üks tahk. Fakt, et midagi toimus, ei tähenda, et see oleks juhtunud niikuinii. Samuti kehtib ka vastupidine lause: fakt, et midagi ei juhtunud, ei tähenda, et see oli vähetõenäoline ega pidanudki juhtuma. See teeb tagantjärele riskide analüüsimise ja sellele baseerudes tuleviku prognoosimise veelgi raskemaks.

Kokkuvõtteks

Investeerimisega kaasnevate riskide analüüs hõlmab kolme selget ja eraldiseisvat sammu. Esiteks riskide mõistmist ja lahti mõtestamist. Teisisõnu paljuski seda, millele käesolev artikkel tähelepanu pööras.

Teine etapp on aru saada ja ära tunda, millal tegelikult on riskid kõrged. Kas riskid ikkagi on siis kõrged, kui näiteks aktsiate hinnad on kriisi tõttu langenud juba aasta-kaks? Või on riskid kõrged hoopis siis, kui aktsiaturg on juba aastaid hoogsalt ülespoole rühkinud?

Kolmas samm on riskide haldamine.

Tulles tagasi riski kui määramatuse juurde, saab öelda järgmist. Kuna määramatus (ehk risk) väljendub hulgas erinevates võimalikes investeerimistulemites, siis investoritena on meil mõistlik mõelda tulevikust samamoodi. Tulevikku vaatav analüüs ei ole üks konkreetne punkthinnanguna antud prognoos, vaid rida võimalikke väljundeid koos ligikaudsete oodatavate esinemistõenäosustega. See on üks esimesi põhitõdesid, mida investorina oma analüüsiprotsessi kaasata, olgu esmajärjes sooviks hinnata oodatavaid tootlusi või hoopis investeeritud kapitali kaotamise tõenäosust ja selle mõjusid portfelli kogutootlusele.