Investeerimisriskide mõõtmisest puust ja punaseks

20. oktoober 2017, 12:00
Risk ja määramatus käivad investeerimisel käsikäes.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171020/BORS/171019919/AR/0/AR-171019919.jpg

Risk on investeerimistegevuse valguses midagi hoopis rohkemat kui vaid hinnamuutuste standardhälve ehk volatiilsus. Risk on määramatus selle kõige laiemas mõttes, mis tähendab, et see on sageli peidetud, subjektiivne ja raskesti mõõdetav.

Investeerimisega kaasnevatest riskidest kirjutatakse üpris vähe. Ühest küljest seepärast, et investeerimishuvilised soovivad rohkem kuulda võimalustest kui võimalikest ohtudest.

Teiseks ei ole riskide valdkond kaugeltki lihtsasti arusaadav. Eriti tänapäeval, mil pea kõik investeerimisega seotu, kaasa arvatud riskide pool, on liikunud üha enam matemaatiliste/kvantitatiivsete meetodite rohke kasutamise suunas.

Tegelikult saab ka teisiti. Investeerimisega kaasnevaid riske saab vaadelda ja lahti mõtestada, kasutades suhteliselt lihtsaid mõttelisi mudeleid.

Risk ja määramatus

Finantsturgudel laialt kasutusel ja populaarne lähenemine seab sõnade risk ja volatiilsus (hinnamuutuste standardhälve) vahele võrdusmärgi. Tegelikkuses on risk midagi hoopis mitmetahulisemat ja raskemini mõõdetavat, kui vaid ajalooliste hinnamuutuste standardhälbe arvutamine.

Risk ja määramatus käivad investeerimisel käsikäes. Nende kahe sõna vahele saab võrdusmärgi panna juba küll. Kindlasti on enamus investeerimishuvilisi näinud mõnd variatsiooni järgnevast graafikust. Pilti, mis kirjeldab seda, kuidas kõrgema riski, enamasti mõõdetud kui ajalooliste hinnamuutuste standardhälve, aktsepteerimine viib kõrgema tootluseni. Või siis vähemalt kõrgema tootluspotentsiaalini.

See on tegelikult äärmiselt eksitav käsitlus. Mõtelgem korraks: juhul kui nii-öelda kõrgema riski aktsepteerimisega kaasneb alati kõrgem tootlus, siis miks peaks keegi üldse investeerima madala tootluspotentsiaaliga varadesse? Teiseks, kui kõrgema riski aktsepteerimisel on kõrgem tootlus garanteeritud, nagu väidab ülaltoodud mudel, siis ei ole ju tegu riskantsete investeeringutega. Loodan, et tajusite neid peensusi ja väikeseid vastuolusid, mis neis lausetes peidus olid.

Seega ei ole ülaltoodud punkthinnangutel baseeruv graafiline esitlus riski defineerimisel ja lahti mõtestamisel piisav. Vaja on kaasata määramatus ehk teisisõnu just seesama tegur, mis teeb riskist riski. Lisaks tuleb ümber sõnastada väide, mis puudutab kõrgema riski aktsepteerimisega kaasnevat kõrgemat tootlust. Korrektne tees ütleb: selleks, et kõrgema riskiga investeerimisvõimalused näiksid investoritele atraktiivsetena, peab olema kõrgema võimaliku tootluse väljavaade. Jällegi, tegu on suuresti sõnademänguga, aga püüan seda lähemalt selgitada.

Täiendame ülaltoodud graafikut nüüd sellega, et lisame erineva riskitasemega investeeringute juurde (horisontaalteljel mõõdetuna) iga konkreetse investeeringu puhul tema oodatavate tootluste jaotuse (tihedusfunktsiooni graafiku). Need kõverad väljendavad iga konkreetse investeeringu tulemite tõenäosuslikku jaotust. Alltoodud graafikult näeme, et ühe konkreetse oodatava tootluse punkti asemel on meil nüüd iga riskitaseme jaoks terve kogum võimalikke tulemeid. Mida laiem kõnealune kõver ehk mida pikemad on kõvera sabad, seda suurem on võimalike tulemite varieeruvus.

Sellelt jooniselt on nüüd juba päris selgelt näha, et kõige vasakpoolsema investeeringu puhul on võimalike investeerimistulemite hulk üpris piiratud (kuid mitte siiski olematu), samas kui kõige parempoolsema investeerimisvõimaluse puhul on võimalikud nii väga kõrged positiivsed kui juba ka negatiivsed tootlused.

Seega saame öelda, et samaaegselt eksisteerivad positiivne seos riskitaseme ja oodatava tootluse vahel ja koos investeeringute riskitaseme tõusuga käib käsikäes ka investeerimistulemite määramatuse tõus. Lihtsustatult – mida suurem on määramatus võimalike investeerimistulemite osas, seda kõrgema riskiga investeeringuga on tegu. See tähendab, et riskantsemate investeeringute tõenäosuse tiheduse kõver on laiem ehk tulemite varieeruvus on suurem.

Volatiilsus kui riskimõõdik

Kuigi ülaltoodud viisil riskide käsitluse laiendamine on samm edasi, ei ole see siiski piisav riskide üheselt mõistmiseks ja kvantifitseerimiseks (mõõtmiseks). Hinnamuutuste standardhälvet ehk volatiilsust hakati riski mõõdikuna kasutama peamiselt mugavusest ja vajadusest. Vaja oli leida numbriline viis, kuidas väljendada minevikus esinenud määramatust ja ekstrapoleerida seda kuidagi ka tulevikku. Standardhälve sobis selleks mitmel põhjusel päris hästi.

Samas tõi see endaga kaasa teatud tagajärjed. Näiteks selle, et valdav enamus investoritest mõõdabki riski hinnakõikumiste standardhälbe alusel ja on veendunud selle mõõdiku praktilises vajalikkuses. Sisuliselt väljendab volatiilsus hinnakõikumiste ulatust. Seega iseloomustab volatiilsus vaid ühte konkreetset riski alamliiki – tururiski ehk hinnariski. Aga kas see on ikkagi see risk, mida me investoritena kõige tähtsamaks peame? Kas hinnakõikumine on see tegur, mis hoiab meid investorina tagasi teatud investeeringute tegemisel?

Tõenäoliselt mitte! Kui nii mõelda, siis kõige suurem risk on investori jaoks oma investeeritud kapitali permanentne kaotamine. Risk, et me ei saa oma raha tagasi. Teine reaalselt tajutav risk tuleb tehtavast võrdlusest. Kui oodatav tootlus on suhteliselt tagasihoidlik, aga tunnetatav määramatus ja ebakindlus suhteliselt kõrged, siis me pigem eelistame investorina loobuda sellest madalast tootlusest eesmärgiga kaitsta oma kapitali.

Seega praktikas kipub investorite loogika ja mõttemall olema järgmine: ma tunnen, et sellise raha permanentse kaotuse tõenäosuse juures vajan ma kõrgemat võimalikku oodatavat tootlust. Volatiilsuse kasutamine riskimõõdikuna seab loogika paika hoopis selliselt: tunnen, et ma vajan kõrgemat võimalikku oodatavat tootlust kuna kardan hinnakõikumiste pärast.

Jällegi, esmapilgul ehk raskelt hoomatav vahe, kuid tegelikkuses väga oluline erinevus.

Riskide mõõtmise suhtelisus

Kuidas siis riski mõõta? Üht konkreetset valemit ei olegi. Paljuski kas või selle pärast, et kõik on subjektiivne. Kui me mõtleme näiteks selle peale, kuidas hinnata kapitali kaotuse tõenäosust (näiteks pankrotti või maksejõuetust), siis eri investorite hinnangud võivad olla üpris erinevad. Lisaks puudub ka ühtne riski mõõtmise standard. Pean silmas näiteks seda, et kui tänases madalate intressimäärade ja madalamapoolse inflatsiooni tingimustes võime riskina tajuda üht investeerimistulemit, siis hoogsa majanduskasvu perioodidel võivad kriteeriumid olla hoopis teised.

Mõne investori jaoks on suurimaks riskiks kapitali osaline või täielik kaotus, teise jaoks on risk juba see, kui ühe kalendriaasta perspektiivis ei suudeta näidata positiivset tootlust. Peale selle kõige on risk ka petlik. Petlik ses mõttes, et me kipume riskianalüüsil arvesse võtma ikka neid sündmusi (ja neis sisalduvaid äärmuslikke näiteid), mis on juba minevikus aset leidnud. Samas aeg-ajalt esineb sündmusi, mis toimuvadki alles esimest korda. Neid oma riskide mõõtmisse kaasata on aga päris keeruline.

See tähendab, et valdav osa investeerimisega kaasnevatest riskidest on tegelikult subjektiivsed, peidetud ja raskesti mõõdetavad.

Sellele kõigele lisandub veel üks tahk. Fakt, et midagi toimus, ei tähenda, et see oleks juhtunud niikuinii. Samuti kehtib ka vastupidine lause: fakt, et midagi ei juhtunud, ei tähenda, et see oli vähetõenäoline ega pidanudki juhtuma. See teeb tagantjärele riskide analüüsimise ja sellele baseerudes tuleviku prognoosimise veelgi raskemaks.

Kokkuvõtteks

Investeerimisega kaasnevate riskide analüüs hõlmab kolme selget ja eraldiseisvat sammu. Esiteks riskide mõistmist ja lahti mõtestamist. Teisisõnu paljuski seda, millele käesolev artikkel tähelepanu pööras.

Teine etapp on aru saada ja ära tunda, millal tegelikult on riskid kõrged. Kas riskid ikkagi on siis kõrged, kui näiteks aktsiate hinnad on kriisi tõttu langenud juba aasta-kaks? Või on riskid kõrged hoopis siis, kui aktsiaturg on juba aastaid hoogsalt ülespoole rühkinud?

Kolmas samm on riskide haldamine.

Tulles tagasi riski kui määramatuse juurde, saab öelda järgmist. Kuna määramatus (ehk risk) väljendub hulgas erinevates võimalikes investeerimistulemites, siis investoritena on meil mõistlik mõelda tulevikust samamoodi. Tulevikku vaatav analüüs ei ole üks konkreetne punkthinnanguna antud prognoos, vaid rida võimalikke väljundeid koos ligikaudsete oodatavate esinemistõenäosustega. See on üks esimesi põhitõdesid, mida investorina oma analüüsiprotsessi kaasata, olgu esmajärjes sooviks hinnata oodatavaid tootlusi või hoopis investeeritud kapitali kaotamise tõenäosust ja selle mõjusid portfelli kogutootlusele.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. October 2017, 12:06

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing