Aga ma ei tea, mis otsus siis oli?

Ma suhtun sellisesse otsusesse negatiivselt. Tegemist on ju investori petetud ootustega. Ei saa lepingu täitmise ajal hakata reegleid muutma. Kui kirjutati alla leping (ükskõik mis tingimustel), siis linn, riik või ka suvaline ettevõtja peab neid tingimusi täitma.

See pole lihtsalt hea toon, vaid äri põhiprintsiip. Kui annad sõna – isegi kui eksid -, siis pea seda. Aga mitte nii, et saad seda murda seaduse muutumise ettekäändel, nagu praegusel juhul. Minu arust on see ebaaus ja ebaõiglane. Muidugi seaduse järgi nii saab teha, nagu riigikogus ka kinnitas. Kuid moraalsest vaatenurgast… See on amoraalne otsus.

Ma ei hakkaks seda teed ka minema. Ma pole üksikasjadega kursis. Tean ainult seda, mida vahendab meedia. Mida teha, kuidas ja mismoodi, seda ma enam ei tea.

See on maailmas tavaline praktika. Peaaegu kõik naftatootjad töötavad samadel põhimõtetel. Sa tuled kuskile riiki, sõlmid riigiga lepingu 10, 20, 30, 50 aastaks. Kusjuures, kõik viimse detailini on kirjas. Sa investeerid sellesse riiki miljardeid, kümneid miljardeid vaid seepärast, et sul on selline leping. Pikaajaliste lepingute sõlmimine on maailmas täiesti normaalne praktika.

Tallinn ja Tallinna Vesi sõlmisid 2001. aastal lepingu, mis pani viieks aastaks paika veeteenuse hinnarežiimi. Aastal 2007 muutsid pooled teenuslepingut ning fikseerisid vee hinna 13 aastaks, kusjuures Tallinna Veele jäi õigus tõsta hinda vaid inflatsiooninäitaja võrra.

Kolm aastat hiljem jõustus aga uus seadus, mis nägi ette, et ka veeteenuse hind tuleb kooskõlastada konkurentsiametiga, kes otsustas veefirma hinnataotluse kooskõlastamata jätta ning tegi ettekirjutuse viia hind seadusega kooskõlla – seaduse järgi peab hind olema kulupõhine ning hinna kooskõlastamine mitmeks aastaks pole selle põhimõttega kooskõlas.

Tallinna Vesi läks konkurentsiameti vastu kothusse argumendiga, et tariifid on kokku lepitud turutingimustel korraldatud enampakkumise tulemusena ning turuhinnad ei saa aga ebaõiglased olla.

Tänase otsusega leidis riigikohus, et konkurentsiamet ei pea linna ja vee-ettevõtja vahel veeteenuse hindades kokkulepitut järgima, vaid järgima seadust.

Samal ajal võitleb Tallinna Vee omanik United Utilities Eesti riigi vastu ka rahvusvahelises vahekohtus, nõudes riigilt välja 2020. aastal lõppeva lepinguperioodi jooksul tekkivat kahju, umbes 60 miljonit eurot.