Märten Kress • 12 veebruar 2019

Et saaks kriisi ajal rahus magada

Kriisi ajal tundub, et see levib kiiresti ühelt mandrilt teisele ja nii tekib küsimus, kas klassikalisest aktsiaportfelli hajutamisest on ikka kasu.

Praktikas näeme sageli, kuidas teatud ajavahemikus mõne riigi aktsiaturg edestab oluliselt laiapõhjalisi globaalseid indekseid. Hea näide on siin USA aktsiaturg. Olgu mõõtmisperioodiks möödunud aasta, viimased kolm aastat või viis, USA suurettevõtete käekäiku kajastav S&P 500 aktsiaindeks on näidanud oluliselt paremat tootlust kui Euroopa 600 suurimat firmat koondav STOXX Europe 600. Seega ei ole ime, miks paljud investorid seavad küsimärgi alla vajaduse oma portfelli globaalselt hajutada. Miks peaks üldse kaasama tootluse mõttes niinimetatud mahajääjaid?

Kriisid tabavad kõiki turge samal ajal

Teine küsimus, mis paljude investorite mõtteis mõlgub, on seotud eri riikide aktsiaturgude käitumisega kriiside või ka lihtsalt tavaliste majanduslanguse ajal. Ikka kipub olema nii, et finantskriisid on üha sagedamini globaalse ulatusega ja hinnalangust kogevad samaaegselt nii Euroopa, Ameerika kui ka Aasia riikide aktsiaturud. Globaliseerunud maailmas tunduvad finants- ja majandusprobleemid üha kiiremini ühest riigist või regioonist teistesse üle kanduvat.

Akadeemikud ja finantsanalüütikud on täheldanud, et kriiside ajal eri riikide aktsiaturgude korrelatsioon kasvab. See tähendab, et kui majanduskasvu perioodil võisid kahe riigi aktsiaturud liikuda üpris märkimisväärse osa ajast teineteisest sõltumatult, siis ulatuslike kriiside puhkedes satuvad nad surve alla suhteliselt samaaegselt. Seega tundub justkui, et hajutamise efekt on kõige väiksem just siis, kui seda kõige rohkem vaja oleks – kriiside ajal. Niisiis, globaalselt hajutatud aktsiaportfell ei kaitse investoreid kuigi hästi järskude süsteemsete finantskriiside eest. Jällegi kerkib sama küsimus – miks siis üldse oma aktsiaportfelli eri riikide vahel hajutada?

Investeerimishorisondi olulisus

Tõsi, lühiajaliselt kogevad finantskriisis hinnalangust nii kodumaisele aktsiaturule keskendunud, Euroopa aktsiatele fokuseerunud kui ka globaalselt hajutatud aktsiaportfell. Rõhk ongi siinkohal sõnal lühiajaliselt. Valdavalt on investeerimine siiski pikaajaline tegevus. Olgu eesmärgiks pensioniks kogumine, finantsvabaduse poole püüdlemine või lihtsalt pikaajaliselt tagala kindlustamine juhuks, kui töövõime peaks langema, investeerimistegevus on siiski mõõdetav pigem aastakümnetes kui aastates.

See tähendab ühtlasi seda, et lühiajalisele turu kõikumisele ei tasu suurt rolli omistada. Kui keskmiselt võiks meie kui pikaajaliste investorite raha olla aktsiaturgudele paigutatud vähemalt kolm-neli aastakümmet, kui mitte rohkem, siis aasta, pooleteise või kahe pikkused hinnalanguse episoodid ei tundu just kõige olulisemad aspektid, millele portfelli koostamisel tähelepanu pöörata. Pigem peaks kartma mullistunud turgudele raha paigutamist, terve aastakümne kestvaid stagnatsiooniperioode või pikka karuturgu.

Miks on globaalne hajutamine hea?

Vastuse saamiseks on sobilik pöörduda kvantitatiivsete analüüsimeetodite juurde. Globaalse hajutamise esimene julgustav tõestus on ajaloolistes andmetes näha juba enne keeruliste statistiliste meetodite kasutuselevõtmist. Uurides kõige kehvema tootlusega kuid aastatel 1950–2008 selgub, et kuu, kahe või ka kolme perspektiivis globaalne hajutamine kuigivõrd kasu ei toonud. Järske hinnalangusi kogesid nii need investorid, kelle portfellis olid ainult ühe riigi aktsiad kui ka need, kelle portfell oli hajutatud 22 arenenud tööstusriigi aktsiaturule. Vahed hakkavad sisse tulema vaatlusaluse ajavahemiku pikendamisel.

Uurides 22 riigi aktsiaturgude kõige kehvemaid ajaloolisi tootlusperioode (teisisõnu kriise), selgub, et keskmiselt kaotas ühe riigi aktsiatele keskendunud portfell kriisi esimesel aastal ligikaudu 55% väärtusest. Globaalselt hajutatud aktsiaportfelli puhul oli kaotus 12 kuuga ligikaudu 40%.

Järgmine ajaloolistest andmetest ilmnev huvitav fakt puudutab langusepisoodi pikkust. Uurides vaatlusaluse 22 arenenud riigi kõige kehvemaid kriisiepisoode, selgub, et keskmiselt kestis aktsiahindade langus 30 kuud ehk kaks ja pool aastat. Globaalselt hajutatud aktsiaportfelli puhul peatus langus enamasti aga juba 12 kuu jooksul ehk aastaga. Tõsi, umbes järgnevad 6 kuud liikus globaalse aktsiaportfelli turuväärtus suhteliselt külgsuunaliselt. Samas jäi järsu languse pikkus siiski 12 kuu kanti, võrrelduna ühe riigi aktsiatesse raha paigutanud investori portfelli ligi 30kuulise langusjuhtumi pikkusega.

Tootluse teguriteks lahutamine

Liigume nüüd edasi pisut keerulisemate analüüsimeetodite juurde. Üks hüpotees, mis selles valguses püstitatud, kõlab järgmiselt. Lühiajalised kriisid ja järsud hinnalangused on enamasti põhjustatud turupaanikast ja ulatuslikust müügisurvest (nende põhjused on kriiside lõikes sageli erinevad). Pikaajaliselt sõltub konkreetse riigi aktsiaturu tootlus suuresti siiski riigi majanduskasvust. Sageli astutakse analüüsil veel sammuke edasi ja lahutatakse see aktsiaturu tootlust mõjutav tegur komponentideks. Esimeseks komponendiks on seesama üleüldine majanduskeskkond ja selle edenemise määr (lihtsustatult majanduskasv). Teine komponent on juba aktsiaturule spetsiifilisem ja hõlmab endas erinevate väärtussuhtarvude dünaamika uurimist (multiple expansion/contraction).

Saab öelda, et just väärtussuhtarvude järsud muutused (näiteks hinna-kasumi suhtarvus ehk P/E-s) kirjeldavad üpris hästi kriisiperioode. Selliseid, kus paljud turuosalised soovivad aktsiaturgudelt väljuda suhteliselt samaaegselt. Seega viib riskitaluvuse järsk vähenemine kiire aktsiate hinna languseni, mis omakorda toob kaasa väärtussuhtarvude järsu languse.

Uurides aktsiahindade varieeruvuse põhjuseid nende kahe komponendi valguses, selgub, et 3kuulises perspektiivis kirjeldavad muutused väärtussuhtarvudes kogunisti 96% hindade kõikumisest. Lükates investeerimishorisondi pikemaks, näiteks 15 aasta peale, muutub kõige olulisemaks teguriks riigi majanduskasvu näitaja. Tervenisti 39% aktsiate hinna varieeruvusest on kirjeldatav riigi majanduskasvuga.

Analüüsid näitavad, et riigi üldise majandusaktiivsuse roll riigi aktsiaturu tootluses ajas kasvab. See tähendab, et kui 1aastases perspektiivis oli riigi majanduskasvu roll selle riigi aktsiaturu käekäigus ligikaudu 5%, 15 aasta pikkuse horisondi puhul juba 39%, siis lükates investeerimisperioodi 30–50 aasta pikkuseks, kasvab riigi majanduskasvu osatähtsus veelgi.

Hajutagem eesmärgiga vältida halvimat

Siinkohal on hea, kuigi mõnes mõttes üpris äärmuslik näide Jaapan. 1990ndaid kutsutakse Jaapanis kadunud dekaadiks. Tegelikult kestis sealse aktsiaturu hinnalangus isegi kauem, kuni 2003. aastani ehk kokku langesid aktsiate hinnad järjepanu ligi 13 aastat. Kuna ennustamine on keeruline ja ka aeganõudev, on üks lihtne viis oma investeerimisel selliseid pikaajalisi stagnatsiooni- või langusperioode vältida aktsiaportfelli globaalne hajutamine.

Tõsi, lühiajalised ja järsud aktsiaturu langused on valusad, kuid pikaajaliselt stabiilsed ja head tootlusnumbrid on rikkuse ülesehitamisel olulisemad. Globaalselt hajutatud aktsiaportfell aitab meid investoritena kaitsta mõne üksiku riigi kehva käekäigu eest. Olgu seal siis põhjusteks poliitilised valesammud, pikaajaline ebasoodne demograafiline ja makromajanduslik areng, võimalikud relvakonfliktid või midagi muud.

Hetkel kuum