Stiilne ja ajalooga auto sobib pikaajaliseks investeeringuks

Hiljuti avaldatud Tilburgi ülikooli teadlaste tehtud põhjalik uurimus heidab valgust sellele, kuidas hinnata klassikalisi autosid kui investeeringut ning millist tootlust need pakuvad.

1964. aasta Aston Martin DB5-d, mida juhtis Sean Connery filmides "Goldfinger" ja "Thunderball".   Foto: AP / Scanpix

Investeerimisega seostuvad enamikule meist aktsiad, võlakirjad, kinnisvara ja ühisrahastus. Mõnele ehk ka mets, kuld või kunst. Tõenäoliselt vaatavad üpris vähesed meist investeerimise valguses autode poole.

Hollandi Tilburgi ülikooli teadlaste uurimus võttis vaatluse alla mitu erinevat kategooriat klassikalisi autosid. Alustati päris veteranidest ehk autodest, mille tootmisaasta jääb vahemikku 1888 kuni 1907 ja jõuti välja niinimetatud modernsete klassikute juurde. Modernsete klassikaliste autode tootmisaastad jäävad vahemikku 1975 kuni 1990.

Erinevalt finantsvaradest ei genereeri kollektsioneeritavad varad, nagu ka klassikalised autod, rahavoogu. See teeb nende õiglase väärtuse hindamise traditsioonilisi finantsmaailmas levinud hindamismudeleid kasutades keeruliseks. Seepärast kasutatakse kollektsioneeritavate varade hindade määramisel ja ajalooliste tootlusarvutuste tegemisel valdavalt oksjonite andmeid. Kõnealuses uurimuses võeti vaatluse alla enam kui 29 000 oksjonit ajavahemikul 1998 kuni 2017.

Miks investeerida kollektsioneeritavatesse varadesse?

Valdavalt tuuakse välja neli põhjust, miks oma raha pikaajaliselt kollektsioneeritavatesse varadesse paigutada. Esimene neist on tootlus. Üldiselt jäävad selliste varade tootlusnumbrid küll aktsiainvesteeringute tootlusele alla, kuid sageli ületavad riigivõlakirjade tootlusnumbreid. Ka riskiga kohandatud tootlusnumbreid uurides on kollektsioneeritavad varad tihtipeale teiste varaklassidega võrreldes soodsamalt positsioneeritud.

Teine põhjus neid niinimetatud alternatiivseid varasid omada on hajutatus. Enamik analüüse on näidanud, et kollektsioneeritavate varade hindade korrelatsioon aktsiate hinnaliikumistega on suhteliselt madal, kohati isegi negatiivne (näiteks viiulite puhul).

Kolmanda põhjusena tuuakse sageli välja enese erinevate riskistsenaariumite vastu kindlustamine. Ennekõike peetakse siin silmas kiirenevat inflatsiooni. Neid niinimetatud reaalseid varasid nähakse tihti kui häid väärtuse säilitajaid. Näiteks on akadeemilised uurimused näidanud, et teemantide, markide ja haruldaste müntide omamine on andnud inflatsiooni eest päris hea kaitset.

Viimasena mainitakse sageli kollektsioneeritavate varade puhul nende kasutusväärtust. Teisisõnu on need varad sageli ühel või teisel viisil tarbitavad ja pakuvad muuhulgas esteetilist naudingut. Samas ei ole raha paigutamine sellistesse varadesse sugugi odav lõbu. Tehingukulud on kõrged ja nende varade likviidsus madal, mis tähendab, et sagedased ostmised-müümised on väga kulukad.

Investeerimiseks sobib vaid klassika

Autodesse investeerimist uurides jõudsid kõnealuse teadustöö autorid järeldusele, et investeerimiseks ei sobi kaugeltki mitte iga vana auto. Eksisteerib teatud arv niinimetatud kriitilisi edu toovaid faktoreid. Üheks ilmselgemaks neist on asjaolu, kas tegu on rariteediga või mitte. Teisisõnu autod, mida on koguseliselt minevikus toodetud väga vähe, on väärtuslikumad. Siia alla lähevad ka nii auto enda kui ka auto omanike minevik. Nii näiteks müüdi 1964. aasta Aston Martin DB5, mida Sean Connery juhtis James Bondi „Goldfinger“ filmis 2010. aastal 2,9 miljoni naelsterlingi eest, samas kui ilma kuulsusest omanikuta Aston Martin DB5 mudelid vahetavad oksjonitel omanikke keskmiselt 200 000 kuni 300 000 dollari eest.

Järgmine klassikalise auto väärtust määrav tegur on seisukord ja autentsus. Siin tuleb kasuks edukas esinemine sellistel auto autentsust hindavatel üritustel nagu näiteks Concours d’Elégance. Originaalosadest koosnevad ja nii-öelda restaureerimise vabad autod on selgelt kallimad. Ka disain on väärtuse kujunemisel oluline tegur. Kuigi tegu on üpris subjektiivse kategooriaga, siis enamasti hinnatakse siin auto aerodünaamilisust, proportsionaalsust, aga ka kasutatud tehnilisi lahendusi. Väärtust mõjutab tugevalt ka auto või mudeli võidusõidu ajalugu. Märgusõnadeks on siin Vormel 1 sarjad, Le Mansi 24-tunni sõidud ja Mille Miglia.

Päritoluriik
Väärtuse kasv aastas %
Itaalia11%
Saksamaa7%
Suurbritannia 6%
USA4,5%

Tootlusnumbrite esireas Itaalia autod

Perioodil 1998 kuni 2017 näitasid klassikalised autod keskmist aastast hinnatõusu +5,6%. USA suurettevõtteid koondav aktsiaindeks S&P 500 koges samal perioodil +5,3% keskmist aastast hinnatõusu (tootlus ilma dividenditulu arvesse võtmata). Seega hinnatõusu mõttes on kõnealuse pea kahe aastakümne jooksul nii USA aktsiate kui ka klassikaliste autode hinnad tõusnud pea samas tempos. Aktsiainvestorite kasuks kallutab siinkohal aga kaalukausi dividenditulu, mis tõstab aktsiainvesteeringute keskmise aastase kogutootluse 7,5% piirimaile.

Klassikaliste autode hinnakõikumise ulatus on võrreldes aktsiaturgudega olnud siiski päris oluliselt madalam. Kui viimase finantskriisi ajal ehk 2008. aastal kujunes S&P 500 aktsiaindeksi kogutootluseks -37%, siis klassikaliste autode hinnad sel aastal hoopis tõusid +12%. Langus saabus kollektsioneeritavate autode turule alles 2009. aastal, mil klassikaliste autode hinnad langesid -3%. 2010. aastal hinnalangus jätkus, sedakorda -6% ulatuses.

Ajajärkude lõikes vaadatuna on kõige paremat hinnatõusu näidanud 1888-1907, 1908-1916 ja 1917-1929 aastakäikude autod keskmiselt ligi 8-9% aastase hinnatõusuga. Modernsed klassikud (tootmisaastate vahemik 1975-1990) on kogenud 7% keskmist aastast hinnatõusu, samas kui sõjaeelsete aastate autode (1930-1946) keskmine aastane hinnatõus jäi vaid +3% juurde.

Päritoluriikide lõikes troonib selgelt esikohal Itaalia. Itaalia klassikud kogesid ligikaudu +11% keskmist aastast hinnatõusu, millele järgnesid Saksamaa ja Suurbritannia klassikalised autod vastavalt +7% ja +6% keskmise aastase hinnatõusuga. Ameerika klassikalised autod näitasid samas vaid ligi +4,5% keskmist aastast hinnatõusu.

Automarkide TOP väärtuse tõus aastas: Ferrari 13,8%, Porsche 9,4% ja Mercedes-Benz 7,0%.

Kulukas investeering

Ülalkirjeldatud tootlusnumbrid ei ole oma raha klassikalistesse autodesse paigutavate investorite jaoks siiski need lõplikud tootlusnumbrid. Ülaltoodud numbritest tuleb maha lahutada erinevad autode omandamise ja omamisega seotud kulud. Näiteks oksjonikorraldajatele makstav tasu võib ostu pluss müügitehingu peale kokku ulatuda isegi kuni 25% auto hinnast. See dikteerib selgelt kohe seda, et investeerimishorisont peab olema üpris pikk. Juhul kui investeeringuna soetatud autot hoitakse 25 aastat, tuleb keskmisest aastatootlusest maha lahutada ligikaudu 0,9% aasta kohta.

Lisaks tehingukuludele tuleb arvestada ka soetatud vara füüsilise hoidmise kuludega. Neile lisandub veel terve rida võimalikke kulusid nagu näiteks hoolduskulu, restaureerimise kulud ja ka kindlustamise kulu. Võttes arvesse nii omandamise kui ka omamisega seotud kulud, on klassikaliste autode kui investeerimisobjektide tegelikud keskmised aastased tootlusnumbrid eelnevalt mainitutest ligi 25-50% madalamad.

Jaga lugu:
Hetkel kuum