Klaasitööstuse isa Johannes Lorup

Johannes Lorup sündis Viljandimaal Oiu külas edasipüüdliku talumehe Jaan Lorupi perre. Metsamüügist tulnud tulu aitas pojal õppida Viljandis gümnaasiumis ja seejärel viiel semestril Danzigi kõrgemas tehnikaülikoolis masinaehitust.

Õpingute lõppedes koju naastes hakkas Johannes mõlgutama mõtteid, kuidas elu sisse puhuda lähedal asuvale vanale klaasi- ja peeglivabrikule. Selle kiratsema jäänud vabriku olid ostnud kohalikud ärimehed, nende hulgas Johannese isa. Kuna pojal oli pealehakkamist ja isal temasse usku, sai 23aastasest mehest vabriku juht. Lorup pühendus alates 1924. aastast täielikult ettevõtte arendamisele ja suutis vabriku juba paari aastaga korralikult käima lükata. Viiendaks tegutsemisaastaks oli töölisi juba kakssada. Kiire kasvu üks põhjus oli Lorupi osav müügitöö pealinnas, mille tulemusel saadi üha enam tellimusi. Toodeti põhiliselt pudeleid-purke.

1930. aastate majanduskriis tegi selgeks, et tootmine Viljandimaal on kallis, sest tooraine ja müügikeskused asusid eemal. Nii kolis Lorup Tallinnasse endise Bekkeri tehase territooriumile, võttes kaasa modernsed tootmisseadmed ja andekamad oskustöölised. 1935. aastaks oli ettevõte Eesti klaasituru liider, mis samal ajal eksportis oma toodangut Baltimaadesse, Egiptusesse, Inglismaale jm.

Tööd alustanud kristalliosakond arenes kiiresti ja kujunes vabriku uueks tuluallikaks. Kristallesemete kõrval müüdi kristallitoorikuid väikestele töökodadele. Lorup pidas oluliseks head läbisaamist töölistega, kellest paljud ta oli ise juba Viljandis Meleski vabrikus välja koolitanud. Ta pooldas ka ametiühinguliikumist, töötajate sportimist ja huvitegevust.

1941 küüditati Lorup Sverdlovski oblastisse, enne oli ta abikaasa ja poja jõudnud välismaale saata. Ta suri vangistuses.