Ettevõtlik Eesti 100
20. veebruar 2018
Jaga lugu:

AS J. Puhk ja Pojad Tartu osakonna väljapanek 1930–1940.
AS J. Puhk ja Pojad Tartu osakonna väljapanek 1930–1940.  Foto: Rahvusarhiiv

Puhkide pere üle-eestilise äri ulatust on iseloomustatud väljendiga “Eesti riigi rahakott oli Puhkide pintsakutaskus”. Ettevõtlik Eesti 100 avaldab lühendatud versiooni kolm aastat tagasi Äripäevas ilmunud Puhkide äriperekonna loost.

Kolm aastat tagasi andis Jaak Puhki pojapoeg Jüri Puhk Äripäevale pika intervjuu. Jüri Puhk elas Soomes 87-aastaseks. Ta suri 2017. aasta oktoobris.

Saksa möldrikoolis ja Ameerikas õppinud Jüri oskas mitut keelt: Äripäeva ajakirjanikuga vestles ta ladusas eesti keeles, oma lemmiklooma, korgi tõugu koera Dorat kantseldas ta soome keeles, majapidajannat juhendas vabalt inglise keeles ning laual oli pooleli saksakeelne raamat. Passi järgi oli ta nii Soome kui ka Eesti kodanik. Jüri möönis, et tunneb end Soomes veedetud aastakümnetest hoolimata eestlasena, sest mälestused lapsepõlvest on nii tugevad. Talviti ta Eestis ei käinud, sest talle ei meeldinud suured laevad. Suviti, mil sai sõita tiiburiga, käis ta Maarjamaal küll, enamasti üksi.

Jüri Puhk näitas 2015. aasta märtsis oma Helsingi korteris vanu fotosid ning dokumente, mis kirjeldavad nende perekonna põnevat ajalugu.
Jüri Puhk näitas 2015. aasta märtsis oma Helsingi korteris vanu fotosid ning dokumente, mis kirjeldavad nende perekonna põnevat ajalugu.  Foto: Eiko Kink

Sõjaeelse möldri äri laienes jõudsalt

Viieaastane Jüri kolis koos ema ja isaga lõplikult Soome 1935. aastal, sest hea ärivaistuga isa Eduard Puhk tajus juba toona, et konkurents Soome jahuturul pole nii suur kui Eestis, seega tasus laieneda.

“Ta oli kaunis tugev mõtleja. Vendi oli ju viis, meil oli seda jõudu, et võiks ka mujal proovida. Kui veski Helsingisse ehitati, toodi siia masinad peamiselt Eestist. Veskitööstus oli tol ajal hoopis teistsugune, kogu transport toimus puutorudes. Igas veskis oli oma puusepp,” jutustas Jüri kolme aasta eest.

1939. aasta suvel käisid mitmeks kuuks Soomes külas ka Eduardi teiste vendade pered. “Minu isa hoiatas neid küll, et ärge minge tagasi, jääge siia. Aga nad läksid ja sõda tuligi kõigepealt hoopis Soome, mitte Eestisse. Vene lennukid pommitasid tänu Eestisse rajatud baasidele Talvesõja ajal Soomet. Puhki pojad mõtlesid siis, et Eestis on neil parem. Siis ei osanud keegi mõelda, mida lähitulevik toob,” meenutas ta.

Loksa idüll ja Tallinna lõhn

Jüri elas Soomes üle 80 aasta, ent mäletas ilusaid ja valusaid hetki oma varajasest noorusest Eestis kristallselgelt. “Lapsepõlves veetsime kõik suved vanaema juures Loksal. Igal aastal ootasin kooli lõppemist, et sinna sõita. Küll oli mõnus lennata Tallinna lennukiga, mis maandus vette. Pärast Soome Talvesõda 1940. aastal läksime suvel jälle vanaema juurde. Mul oli seal väga lähedane sõber Fred. See suve algus oli nii kurb. Me olime jõudnud olla Loksal vaid paar nädalat, siis tuli isa Soomest kohale ja teatas, et me peame nüüd kiiresti tagasi koju sõitma. Minu jaoks oli aga sõit Loksale igal suvel nagu sõit koju,” jutustas Jüri.

Samal suvel okupeeriti Eesti. Esimest korda pärast seda sai ta Tallinna külastada alles 1970. aastatel, kui sai selleks Helsingist viisa. “Ma mäletan seda laevasõitu nii hästi, inimene on ikka nagu hunt: Tallinna jõudes tuli mulle esimesena vastu see nii tuttav Tallinnale omane lõhn. Seesama bensiin ja needsamad seebid, mille lõhna ma polnud tundnud 30 aastat,” meenutas Jüri.

Pool sajandit hiljem sai ta veenduda, et ei Tallinn ega Loksa polegi tegelikult maamunalt pühitud. Nõukogude okupatsiooni saabudes ei osanud Jüri sõnul keegi arvata, et Eesti võiks kunagi vabaks saada. Selle­pärast ei lootnud ka tema vanemad, et nad võiks koju naasta. Perekond Puhk harjus Soomes ära. Jüri isa Eduard suri seal 1943. aastal. Suur kurbus Venemaale saadetud vendade pärast olevat olnud põhjus, miks see juhtus juba nii noorelt, kõigest 53aastaselt. Edasi jäi Jüri emaga kahekesi.

Ajal, mil isa oma perest, äridest ja Eestist rääkis, oli Jüri veel liiga väike, et selle kõige tähendust mõista. Nende perekonna tähtsuse Eesti ühiskonnas ja ajaloos andis talle edasi ema, kes hoidis pojas eestimeelsust ja eesti keelt. Jüri oli Helsingis Tuglase seltsi aktiivne liige ja ürituste külastaja. “Varem käis seal ju üksvahe Jaan Kross esinemas. Kuidas oleks siis saanud sinna minemata jätta.”

Jüri sõnul oli igati loogiline, et ta õppis möldriks ja võttis ainsa järeltulijana perekonna firma Soomes üle. “Oleks mul olnud mõni vend või õde, siis oleksin võib-olla kaalunud ka midagi muud, aga ma tundsin vastutust ja tahtsin, et see veski elaks edasi. Minu ametisse asumise ajal oli toonase nimega Helsingin Mylly ja Kauppa Soomes suuruselt neljandal kohal nagu praegu, aga tol ajal oli veskeid palju rohkem. Mul on hea meel, et tehas on säilinud iseseisvana ja perekonna käes, see nõuab omajagu oskamist,” lausus ta rahulolevalt.

Lastele jäi eesti keel õpetamata

Kui Eesti sai vabaks, hakkas Jüri sageli Eestis käima. Seal olid ta sõbrad ja sugulased, tuttavad kohad ja lõhnad.

Samas oli tema pere ja töö olnud Soomes juba 55 aastat. “Oma lastele ma eesti keelt õpetanud ei olnud, see oli muidugi puudus. Abikaasa oli soomlanna, mul ei tekkinud sellist initsiatiivi lastega eesti keeles rääkida. Tegelikult oleks see ju muidugi vahva olnud.”

1990. aastatel pidi ka perekond Puhk saama osa siinsest erastamisest, sest kõik Puhkide firmad, tehased ja isiklik vara jäid ju ülepeakaela nõukogude võimu meelevalda.

“Meile ei tagastatud vara, mis oli aktsiaseltsi Puhk ja Pojad nimel, tagastati ainult see, mis oli meie isiklikel nimedel. Jagasime seda natukest Voldemar Puhki tütre, Rootsis aadlisuguvõsasse abiellunud Aare-Ruth Mörneriga. Ta lahkus juba 2008. aastal, aga tema lapsed käivad vahel Eestis,” rääkis Jüri.

Eesti ärimees tõmbas Puhkid haneks

Puhkid lõid oma Eestisse jäänud vara haldamiseks kinnisvarafirma, millele palkasid kohaliku juhi, kes aga lasi firma pankrotti ning mängis maha sellegi natukese, tagatiseks pandud Puhkide isiklikel nimedel olnud kinnisvara.

“See juhataja oli kogu aeg suurtes võlgades, ta võttis sellest firmast omavoliliselt laenu, ostis omale selle eest isiklikku kinnisvara. Ta lootis, et hinnad tõusevad kogu aeg, ta saab kinnisvara kallimalt maha müüa ja maksab võla tagasi. Hinnad hoopis langesid ja ta läks pankrotti ning lasi ka meie kinnisvarafirma pankrotti. Oleksime pidanud olema paremad inimesetundjad. Need kohtuotsused tema suhtes pole siiamaani jõustunud,” tõdes Jüri.

Üksikud alles jäänud hooned, näiteks maja Haapsalu promenaadi ääres, on Puhkide sugulased Eestis üürile andnud. Jüri onu Aleksander Puhki ja tema pere kunagine elupaik, valitsuse residentsiks kavandatud Oru tänava villa Tallinnas on pärast korduvaid mahamüümisi aga maamunalt kadunud. Lõpp saabus Tiit Vähile kolm miljonit krooni tulu toonud tehinguga. Viimane omanik otsustas selle lihtsalt lammutada.

Hoolimata vara tagastamise farsist, mis oli üle pika aja nende esimene kokkupuude vana kodumaaga, ei pea Puhkid pere­firma pankrotistanud suli või noore Eesti Vabariigi peale vimma.

Jüril oli Eestiga väga isiklik, kaugele lapsepõlve ulatuv side, milles raha jäi tagaplaanile. Noored aga ajavad juba ainult Soome asja.

Artikkel on refereeritud 13. märtsil 2015 Äripäeva esikaanel ilmunud pikemast loost.

Mari MetsÄripäev

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Joakim Puhk Vabadussõja ajal 1919 Pariisis.
Joakim Puhk Vabadussõja ajal 1919 Pariisis.  Foto: Rahvusarhiiv

KES ON KES

Punaterrori käest pääses vaid kaks Jaak Puhki last

Jaak Puhki pojad olid enne Kirovisse saatmist parimates aastates ärimehed, kõik erineva iseloomuga. Kahjuks jäi kõigi eluiga lühikeseks. Puhki pojad peredega küüditati 1941. aas­­tal. Joakim ja Evald lasti 1942. aastal Kirovi vanglas maha, Aleksander suri 1941. aastal samuti vanglas ning Voldemar suri juba 1937. aastal tuberkuloosi. Pääses vaid Eduard, kes oli 1935. aastast Soomes, kuid suri seal 1943. aastal, ja õde Marie.

Marie (1885–1952). Õde Marie pääses Eestist 1941. aastal koos lastega Saksamaale, kust rändas hiljem Rootsi. Marie suri Rootsis 1952. aastal.

Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad Rannavärava mäelt vaadatuna 1937.
Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad Rannavärava mäelt vaadatuna 1937.  Foto: Rahvusarhiiv

Joakim (1888–1942). Vanima pojana oleks ta pidanud olema võtmepärija. Ta oli õppinud Riia kaubanduskoolis ja istunud vanglas juba Eestis, kuna oli 1905. aasta revolutsiooni ajal aktiivne sotsialist. Ta valmistas pomme, toimetas Riiast Tartusse relvi ja keelatud kirjandust, aitas vangidel põgeneda. Tema kohta ütles Tuglas “nagu pomm mitme süütenööriga”. Isa teadmata pidas ta tema korteris revolutsionääride koosolekuid. Hiljem juhtis kaubamaja J. Puhk ja Pojad, oli mitme riigi aukonsul ning seni ainus eestlane Rahvusvahelises Olümpiakomitees.

Eduard (1890–1943). Lõpetas Peterburi tehnikumi insenerina ja sõitis koos abikaasa Else Köhleri ja poja Jüriga paha aimamata 1935. aastal üle lahe, sest juba toona tahtsid Puhkid jahuveskit Soome laiendada. Tagasipileteid viis aastat hiljem aga enam ei müüdud. Kohtus 1943. aastal Rootsis Nõukogude Liidu suursaadikuga, üritas vendi diplomaatiliste sidemete abil päästa, ilmselt teadmata, et vennad on juba maha lastud. Suri paar kuud pärast seda kohtumist. Soomes loodud Helsingin Mylly jäi ootama, et toona 13aastane poeg Jüri saaks suureks ja võtaks juhtimise üle. Jüri töötaski Puhkide ettevõttes 1992. aastani. 

Tema tütar Maret lõpetas Helsingi ülikooli juristina ja töötas esialgu advokaadina, ent asus Helsingin Myllysse tööle 1995. aastal. Ta juhib siiani ettevõtet, kus nüüdseks töötab ka tema vanim poeg Niklas.

Voldemar (1891–1937). Lõpetas Tartu ülikooli, oli edukas jurist. Ostis 1920. aastal Berliinis maja, kuhu asus Eesti saatkond. Voldemar oli Eesti peakonsul, kuid maja kuulus talle, sest Eestil polnud raha. Hiljem töötas ka Jaapani aukonsulina ning Ilmarise direktorina. Ravis pikalt Šveitsi sanatooriumis tuberkuloosi.

Aleksander (1893–1941). Juhtis firmat Revalish, mis vahendas USA sõjaväe varustust ja toitu, vabariigi algusaegadel töötas Eesti kaubandusatašeena Londonis, hiljem ka Mehhiko aukonsulina. Elas koos perega palju tüli tekitanud Oru tänava villas, mis 1990. aastatel lammutati.

Aleksandri lapsed pääsesid Siberist tagasi alles 1968. Nende järeltulijad aga rändasid järgmisel kümnendil jällegi edasi Ameerikasse.

Evald (1897–1942). Töötas nii firmas J. Puhk ja Pojad kui ka Ilmarise tehases.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Superpakkumine Eesti viljaäri Veski Mati müügiks

Sügisel 2014 müüsid Puhkid Helsingin Mylly tütarfirma, Veski Mati brändi all tootva Balti Veski leedukatele, sest said pakkumise, millest ei suutnud keelduda.

Balti Veski asutasid Puhkid Eestisse 1993. aastal Helsingin Mylly toonase väljastpoolt perekonda palgatud tegevjuhi soovitusel, kes uskus, et äsja vabanenud noores Eestis tasub kätt proovida.

“Mul endal oli ju ka Eestis tuttavaid ja see tundus huvitav. Uutel tulijatel läks toona Eestis ikka hästi ja nii ka meil,” meenutas veskijuhi ameti 1992. aastal maha pannud Jüri Puhk.

“Balti Veski müügist teenitud raha eest arendatakse Soome tehaseid. Eks minul oli ikka natuke kahju seda maha müüa, aga järeltulijad otsustasid, et see on õige samm, ja ma usun neisse, mina ise olen ju juba pensionil,” sõnas Jüri tookord ajakirjanikele.

Soome suuruselt neljanda, 35 miljoni eurose aastakäibega jahutööstuse Helsingin Mylly juhil, Jüri tütrel Maret Puhkil oli hea meel, et Veski Matist on saanud 20 aastaga Eestis tuntud kaubamärk.

Selles, kas Puhkid plaanivad tulevikus Eestisse veel ärisid luua, jättis Maret kavala muigega otsad lahtiseks. “Müüsime sellepärast, et saime Leedust Malsenalt nii hea pakkumise, et oli raske loobuda. See idee ei tulnud meilt endalt,” ütles ta.

Kolm aastat tagasi aripaev.ee avaldatud video:

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt