Põllumees, kes täitis talurahva unistuse

Piistaoja talus juhtis sel ajal vägesid veel Theodori tööjõus isa, seega otsis poeg väljakutseid mujalt. Temast sai põllumeeste seltsi poolt vastavatud Vahi põllutöökooli juhataja. 1915 sügisel mobiliseeriti ta aga Vene sõjaväkke, kuid ei saadetud rindele, vaid juhtima tagavarapolgu loomafarme Petrogradis ja Pihkvas.

Kui Eesti iseseisvus, valiti ta Pärnu maakonnavalitsuse esimeheks ehk maavanemaks ning ta astus Tööerakonna liikmeks. Aprillis 1919 sai Poolist Asutava Kogu liige ja sealt edasi põllutööminister nii Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni kui ka Ants Piibu valitsustes. Nii sai ta üles ehitada noore riigi põllumajandusministeeriumi.

Radikaalne maareform

Kuna talupojad olid igas mõttes noore riigi selgrooks, vajas nende olukord esmajärjekorras parandamist. Nii võttis noor riik ühe esimese suurema ülesandena ette maareformi läbiviimise. See tähendas mõisamaade võõrandamist ning talude loomist.

Theodor Pool oli üks maaseaduse põhilisi autoreid ja maareformi elluviijaid. Põhisihiks seati elujõuliste peretalude moodustamine. Pooli seisukoht oli, et maad tuleb anda neile, kes seda ise harima hakkavad, vältides maaga hangeldamist. Maa anti talupoegadele tähtajaliselt rendile ja kui maa saaja oli krundile ehitanud maja ja lauda, siis müüdi talu talle. Maa väljaostu ajaks oli 55 aastat intressiga 4,25%.Tegu oli küllaltki radikaalse reformiga. Tagantjärgi on hinnatud, et Pool oli reformijana edukas, sest suutis panna üheskoos kiirelt, kuid läbimõeldult tööle nii oma ministeeriumi kui ka omavalitsused.

Theodor Pool on ise pidanud maareformi nii Eesti iseseisvuse tulemuseks kui ka selle tuleviku garantiiks. “Ta on kindlustanud Eesti rahvale eluruumi oma aastatuhandeid asustatud kodumaa pinnal ning aitab seda kaitsta tulevikuski väliste sissetungijate vastu.”

Põllumeeste harija

925. aastast pühendus Pool üha enam talupidamisele ja tegi kümne aastaga isatalust eeskujuliku õppe-katsetalu, kus prooviti mitmesuguseid uuendusi. Näiteks esimesena Eestis hakati kasvatama silo, võeti kasutusele masinlüps ja elektrikarjus. Talus tegeldi mitme põllumajandusharuga, tõu- ja piimakarja, peekonisigade, juurvilja ja nisu kasvatamisega. Juba 1918. aastast oli Piistaojast kujunenud eesti mustakirju veisetõu tähtsaim aretuskeskus.