Sajanditaguse ettevõtluse suurkujud

Julius Moritz Friedrich on Eesti õlletööstuse ajaloo üks olulisemaid nimesid. Saksi kuninga alamana kolis ta Liivimaale pärast oma venna surma 1880. aastal. Saades vennalt päranduseks väikese õlletehase Tartu kesklinnas, otsustas ta õlletootmist laiendada ja toodangut parandada. Ta rajas moodsa tehasekompleksi Tähtvere mäele, mille enamik hoonetest on tänaseni säilinud. Tähtveres valmiv õlu oli enneolematult kvaliteetne, lisaks kohalikele linnadele turustas Friedrich seda ka Peterburis ja Pihkvas. Peale õlle hakati tootma ka karastusjooke ning edukas ettevõte ostis üles mitu konkrenti, sealhulgas Tartu vanima õlletehase. Suutmata aga leida perekonnast mantlipärijat, müüs Friedrich ettevõtte inglise kaubandusperekonnale, kes hakkas toodangul kasutama A. Le Coqi kaubamärki. Tänu nende visale müügitööle jõudis Tähtvere mäel valmistatav õlu ka Vene keisriperekonna lauale.

Hans Vinnal (1882–1928) 

Pikalt kaubanduses töötanud Hans Vinnal alustas oma äri värvide ja lakkide müümisega, sellele lisandusid peagi põllutöömasinad. Sedakaudu sai Vinnalist Fordi tehase ning mitmete teiste automarkide esindaja Eestis. 1920. aastatel kasvas autode hulk Eestis enneolematult kiiresti ja sellest lõikas enim kasu just Hans Vinnal. Hinnanguliselt osteti kolmandik autodest tema kaudu. Autokuningaks kutsutud Vinnal oli seotud veel mitme äriettevõttega ja talle kuulus hulgaliselt kinnisvara Tallinnas. Vinnali elutee katkes traagiliselt – ta hukkus autoõnnetuses.

 

 

 

Emil Fahle (1875–1929) 

Noore mehena Eestisse elama tulles asus saksa päritolu Emil Fahle tööle tselluloosivabrikus Tallinnas. Ettevõte oli tõsistes raskustes, ent Fahle koostatud tegevuskava aitas ettevõtte päästa. Temast sai vabriku juht ja üks omanikest. 1920. aastatel arendas Fahle ASist Põhja Paberi- ja Puupapivabrik ühe Baltimaade suurema tööstusettevõtte, toodangut müüdi 35 riiki. Vabrikandina toetas töötajate kultuuriseltsi moodustamist ning klubiruumide ja võimla rajamist. Fahle oli ka kirglik purje­sportlane. Ta suri ootamatult südame­haigusesse.

 

 

Oli Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse (hilisem Tallinna Krediitpank) üks asutajaid ja juht. See 1907. aastal eesti soost ärksate ühiskonnategelaste loodud pank finantseeris paljusid esimesi eestlaste ettevõtmisi, millel muidu oleks olnud raske krediiti saada — eestlastest ärimehi ei soositud. 1931. aastal on kirjutatud: “[Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse] Pangal on suured teened meie iseseisva majanduselu väljakujundamisel ja meie riigi iseseisvuse loomisel. Hulk Tallinna eramaju ja suuremaid ehitusi, nii ka Estonia on Krediit Panga agaral kaastegevusel ehitatud ja väga suur on nende tööstus ja kaubanduslike ettevõtete arv, keda pank oma eluajal finantseerinud.”

Suuresti tänu Uibopuule ei katkenud 1910. aastatel Estonia teatri ehitamine. Panga juhina leidis ta võimaluse, kuidas hoolimata juriidilistest takistustest selleks laenu saada. Karl August Hindrey kirjutas selle kohta nii: „Meil tuleb juure jälle tore maja:/ Krediidi-ühtsus nüüd ehitama tõttab./ Ja kui küll selleks palju raha vaja –/ Küll Uibopuu ta kustkilt välja võtab.“

Iseseisvusajal kujunes pank suurimaks Eestis. Uibopuu oli ka Asutava Kogu liige ning Eesti Panga kolmas president.

Franz Krull 

Sakslane Franz Krull saabus 1860. aastatel Eestisse Saksa viinatootmisseadmete ettevõtte mehhaanikuna. Kuna Tsaari-Venemaal viinavabrikute seadmeid ei toodetud, pani ta püsti oma ettevõtte. Krulli uudset viina destilleerimismasinat tunti kogu Venemaal, väikesest Narva töökojast kasvas välja suur masinatootmiskompleks Tallinnas. Poegade juhtimisel tootis ettevõte külmutusseadmeid, aurukatlaid, puidutöötlemismasinaid jms. Iseseisvusajal oli tegu suurima masinatööstusettevõttega. Natsionaliseeritud ettevõte sai nimeks Tallinna Masinatehas.

 

 

 

 

Christian W. Luther (1857–1914) 

Baltisakslastest vennad Christian ja Carl Lut­her (1859–1903) arendasid oma perekonna kaubandusettevõttest eduka vineeri- ja mööblivabriku. Läbilöök tehti tänu veekindla liimi leiutamisele, mis muutis Lutherite vineeri parimaks. Koos Briti äripartneritega kasvas ettevõttest tõeline rahvusvaheline äriimpeerium. Eesti iseseisvusperioodil juhtis ettevõtet Christiani poeg Martin, kes otsis vineerile pidevalt uusi kasutusvõimalusi ja arendas mööblitootmist. Lutherite tegevus Eestis lõppes teise maailmasõja puhkemisega ja Martin Lutheri Saksamaale pöördumisega.

 

 

 

Rotermannide nimi hakkas Tallinnas tuntust koguma tänu Paidest siia elama asunud mütsimeister Christian Abraham Rotermannile (1801–1870). Ta asutas enda nimelise ettevõtte, nn kaubahoovi, mis tegeles ehitustarvete valmistamise ja veoga. Algselt asusid Rotermanni maavaldused mitmel pool üle linna. Rotermanni poeg Christian Barthold Rotermann koondas ettevõte aga Merepuiesteele Rotermanni kvartalisse, kuhu tekkis terve vabrikute kompleks – piiritusetootmine, jahuveski, lauavabrik, leivatehas jpm. 1850. aastal valmis vanim tänaseni säilinud hoone – Viru väljaku ja Mere puiestee nurgal asuv Rotermanni kaubamaja. Noorem Rotermann muutus üheks kuulsamaks suurtöösturiks 20. sajandi alguse Tallinnas, tema äri oli Venemaal ja Lääne-Euroopas laialt tuntud. Ärid võttis üle poeg Christian Ernst August Rotermann (1869–1950), 1920. aastate lõpus töötas nende vabrikutes üle 300 inimese.

 

 

Kõige muu kõrval oli Jaan Tõnisson olulisemaid ajakirjandustegelasi. Ta ostis Postimehe 27aastaselt 1896. aastal, saades ostusumma kokku EÜS-lastest sõprade abiga. Järgmise pea 40 aasta jooksul oli ta lehe omanik ja juht, kujundades maarahva pisikesest päevalehest mõjukaima eestikeelse ajalehe. Et püüda laiemat lugejaskonda, lõi Tõnisson Postimehe ümber terve kirjastuse – ilmusid pere-, meditsiini- ja huumoriajakiri. Postimees polnud ­aga tavapärane äri, vaid ennekõike aateline ettevõtmine, mis aitas Tõnissonil harida lugejat ja levitada rahvuslikke ideid.