Peatükid

Lugu sellest, kuidas end 1/3 sakslaseks ja 1/3 prantslaseks õppida

Teele Treiel, Tartu Ülikooli ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise magistrant
https://www.aripaev.ee/storyimage/ea/20180521/BOOK02/180529952/AR/0/AR-180529952.jpg

Saame tuttavaks - tema on Tartu Ülikooli ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise magistrant Teele Treiel! Pärit on ta meretagusest paigast Saaremaalt ja oma noore elu jooksul on ta osalenud koguni kolmel õpirändel. Miks on Teele nii kirglik välismaal õppija? Lugege ja saate teada.

Olen 25-aastane töötav tudeng ning esimest korda otsustasin välismaale õppima minna umbes 10 aastat tagasi. Olin toona lõpetamas Saaremaa Ühisgümnaasiumi 9. klassi ning otsustasin gümnaasiumisse astumise asemel minna hoopis aastaks Saksamaale õppima. See oli üks nendest elumuutvatest otsustest, mille üle olen iseendale siiralt tänulik. Siiani taban end vahel mõttelt: „Aitäh, 16-aastane noor ja pubekas Teele, et sa nii arukas olid ja aastaks Saksamaale läksid!“

Päevatripp Andorrasse koos teiste vahetusüliõpilastega.

Mida teeb 16-aastane noor aasta aega Saksamaal? Ma ütleks, et õpib keelt, leiab sõpru ja muutub iseendalegi märkamatult targemaks. Aasta oli siis 2008 ning vahetusõpilaseks läksin sellise programmiga nagu YFU.

Kust tuli otsus välismaale minna? Selle eest pean tänama oma toonast sõbrannat, kes võttis samuti selle tee ette ja ütles mulle: “Aga tule ka!” Esimene hirmunud mõte oli muidugi, et see oleks naeruväärne: “Huuuuh, mina aasta aega võõras riigis, terve elu jääb ju Eestisse maha, ei, ma ei lähe…” Teisel kaalutlemisel hakkas idee juba meeldima. Sellest edasi ma enam kaua ei mõelnud ja hakkasin hoolega ankeete täitma.

Programmi maksumus oli 79 000 krooni ning teotahet lisas juurde vanemate reaktsioon: „Noh, kui raha ise kokku saad, siis vast võid minna...“ Põrutasin pubekana mõttes kannaga vastu maad ja mõtlesin: „Watch me!“ Õnneks hüppasin rongile napilt enne masu ja sain tänu hoolega otsitud sponsoritele ja YFU sihtstipendiumile summa kokku. Ja siis järsku leidsingi end Tallinnast Frankfurti lendavast lennukist Eesti-Saksa sõnaraamatut lappamas ja mõtlesin, et isver, kuhu ma end mässinud olen!

Aga teate mida? Miski ei olnud õudne. Elasin aasta aega keset Ruhri tööstuspiirkonda, mis erineb Eesti kaunist rahulikust loodusest kardinaalselt. Noorele aga äge – üks suurlinn teise otsas! Sõitsin liidumaa transpordikaardiga terve 18 miljoni elanikuga piirkonna risti ja põiki läbi.

Täna saan öelda, et mul on kaks peret, sest elasin seal kohalikus peres. Mul on Saksamaal veel ühed vanemad ning õde ja vend, kellel olen ise uuesti külas käinud ja kes on minul siin külas käinud. Vahetusõpilane olin Städtisches Gymnasium Hertenis, mis on kohalik saksakeelne kool, osates alguses vaid paberilt maha veerides öelda: „Hallo, ich bin Teele and I don’t speak german.“ Aasta lõpuks oli keel suus.

Uus suur sõprusringkond oli maruvahva ning kõige emotsionaalsem hetk aasta jooksul oli minu lahkumispidu, kus kõigiga hüvasti pidin jätma.

Lõppude lõpuks oli kõige õudsem hoopiski aasta lõppedes Saksamaalt tagasitulek. Aastaga jõuab inimene väga ilusti uude keskkonda sisse sulanduda, tekib lai sõpradering ning uued harjumused. Saksamaale mineku kultuurišoki asemel sain pubekana hingelise trauma hoopis Eestisse tagasi tulles ning läks mitu kuud, et „uue vana eluga“ taas harjuda. Kirjutasin tolle aasta käigust ka blogi, mida on nüüd pisarateni naljakas lugeda.

Õnneks ei jäänud esimene kogemus viimaseks. Pärast Saksamaalt tagasitulekut läks elu Eestis edasi, lõpetasin gümnaasiumi ja astusin Tartu Ülikooli majandust õppima. Minu jaoks oli ainuke loogiline valik ka nende õpingute käigus korra semestriks välismaal ära käia. Aasta siis oli 2014 ja valituks osutus Prantsusmaa, täpsemalt Toulouse Business School Lõuna-Prantsusmaal.

Mainin kohe ära kooli kõva taseme – õppisin ühe semestriga rahvusvahelistelt praktikutelt rohkem, kui loota oskasin. Põhirõhk oli rahvusvahelisel ärijuhtimisel ja turundusel. See kogemus oli Saksamaa omast kardinaalselt erinev. Enne minekut hirme ei olnud, pigem oli sees vaid positiivne ootusärevus – Lõuna-Prantsusmaa oma soojuse, veini ja juustuga ju ootas! Sel korral ei pidanud ma ka kroone ega eurosid kokku ajama, et õppima minna. Nimelt on ülikoolis õppimise juures positiivne see, et välismaal õppimine (vähemalt Euroopas) makstakse suures osas igakuise stipiga kinni! Samuti ei elanud ma peres ning ülikoolis käisin ingliskeelses õppes.

Kohustuslik sõbrapilt - mina ja Eiffeli torn.

Prantsusmaa oli... põnev. Olin seal neli kuud ning sain mitmetele prantslaste kiiksudele tunnistajaks olla. Prantslased armastavad süüa, kuid see oli ka ilmselt ainuke minu ja nende vaheline ühine joon. Lisaks meeldib neile inglise keelt mitte rääkida ning mässata ja streikida. Nelja kuu jooksul nägin mitmeid meeleavaldusi, millest lõpuks juba tüdimus peale tuli. Küll löödi kesklinnas kõik klaasaknnad mässulistel põhjustel segi, küll valati peaväljak põlevat sõnnikut täis. Prantsusmaa ei väsinud üllatamast.

Konkurentsitult kõige lahedam osa seal elamise juures oli muidugi reisimine. Kui soovid Eestis päevaks väljasõitu teha, siis on heal juhul valikutes Lätis alkopoe külastamine ja Soomes ostlemine. Toulouse'is elades aga sai viieeurose bussipiletiga Barcelonasse, Vahemeri jäi itta ja ookean läände, Pariisi sai 6-tunnise rongisõiduga. Mida veel elult tahta!

Prantsuse talumeeste kummaline protest Toulouse'i kesklinnas, kus nad keskväljakul sõnnikuhunniku põlema panid.

Kõige ägedamad mälestused ongi just seotud reisimistega. Näiteks võtsime teiste üliõpilastega rendiauto ja sõitsime üheks päevaks Andorrasse. Või siis sõitsime norraka ja inglannaga nädalavahetuseks Vahemere äärde suvitama ning tutvusime reisi jooksul teiste hulgas Lõuna-Korea filmimeeskonnaga ja Pranstsumaa petangi meistritega. Kokkuvõtvalt: sain totralt rõõmsaks tegevad mälestused kogu eluks.

Kui olin bakataseme lõpetanud, siis töötasin juba Tallinnas ning otsustasin ka magistritasemel kaugõpet proovida. Õpin TÜ majandusteaduskonnas ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise erialal. Ja muidugi ma lausa pidin ka magistrandina välismaale õppima minema, sest see tundus loogiline jätk.

Jälle välismaale minek oli värskendav vaheldus tööelule: see aitas akusid laadida ning sain tööasjad strateegiliselt läbi mõelda. Siinkohal tahan suurt kiitust jagada oma vahvale tööandjale Net Groupile, kes lubas mul nii õppima minna, et sain pärast uuesti südamerahus tagasi tulla.

Aasta oli siis 2017 ja ma tundsin, et saksa keele teadmised hakkavad vaikselt ununema, sellepärast valisin taas sihtriigiks Saksamaa. Kuna olen terve Põhja-Saksamaa risti-rästi läbi sõitnud, otsustasin sel korral Konstanzi Ülikooli kasuks.

Puhkuslinn Konstanz asub lõunas Šveitsi piiril nagu Valga asub Läti piiril. Valitud ülikool oli jällegi algusest lõpuni erinev Tartu Ülikoolist ja Toulouse Business Schoolist. Konstanzi Ülikool asub kogu oma 10 000 üliõpilasega ühes kampuses maagilise Bodensee järve ääres ja on läbi ja lõhki teadusele pühendunud ülikool. Õppeaineid sain kohapeal valida seinast seina ning keskendusin enese täiendamisele. Põhirõhk läks saksa keelele ning kõrvalainetes sai end proovile panna juhtimises ning isegi islami filosoofias.

Seegi kord ei saa mainimata jätta reisimist. Kui elad Kesk-Euroopas siis no kuidas sa jätad kasutamata võimaluse ühel päeval Šveitsi mägesid nautida ja teisel päeval Itaaliasse sõita? Kokkuvõttes said külastatud sellised maagilised kohad nagu Pompeii, CERNi teaduskeskus Genfis, Euroopa Nõukogu Strasbourgis, Viin, Milano, Oktoberfest Münchenis, Zürich...

OIen paganama õnnelik, et olen välismaal õppimisega erksaid mälestusi kogunud, sest see vist ongi see maagiline otsitud elu mõte? Kõikide nende memuaaride mõte on ilmselt utsitada kõiki noori välismaale õppima. Õppige välismaal, koguge tarkusi ning tooge need tagasi koju. Põhjuseid ma vist jääksingi loetlema, kuid toon välja enda arust paar olulisemat.

Esiteks keeleteadmised: keeleoskus on äge ning mul endal on mitu tööust tänu sellele avanenud. Lisaks sain tänu edukale osalusele saksa keele olümpiaadil Tartu Ülikooli vabalt valitud erialale automaatselt sisse, äge eks? Teiseks uued sõbrad: tänu nendele kogemustele on mul sõpru igal pool maakera otsas ning nende sõpradega on seotud emotsioonid kurbuspisaratest naerupisarateni. Kolmandaks reisimine: ma vast ei pea kolmandat korda mainima, kui äge see on?

Viimasena nimetan kõige ilmselgema ja olulisema boonuse: inimene õpib ja areneb välismaal elades, tahad või ei taha. Kindlasti ka erialaselt, kuid esmajoones siiski areneb mõttemaailm. Sa näed uusi kultuure, teisiti mõtlevaid inimesi, kombeid ja hakkad paratamatult uut moodi mõtlema. Lisaks muutub inimene enesekindlamaks ja kaalutlevamaks, kui elu teda mitu korda tundmatus kohas vette viskab.

Ja nüüd ongi veidi nagu hirmutav tunne – olen kõikides endale valitud õppetasemetes juba välismaal õppimas ära käinud. Kuhu edasi? Ju peab kas välismaale tööle minema või varsti uuesti bakalaureusse astuma...

Imekaunis vaade Como järvele.

2 küsimust

Kuhu tahad tööle minna?

Suuresti tänu välismaal õppimise kogemusele olen enda jaoks ideaalse töö juba leidnud. Töötan ühes ägedas IT-ettevõttes turunduse peal ja välismaalt saadud elukogemus ning koolitarkused aitavad mul kahtlemata paljudes olukordades paremini hakkama saada.

Kas näed end tulevikus tegutsemas Eestis?

Väike soov on minna kunagi uuesti mingiks ajaks välismaale, seekord töökogemust saama. Küll aga näen oma tulevikku igal juhul Eestis. Eks näeb, mis elu toob.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. May 2018, 17:01

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing