Lugu sellest, kuidas end 1/3 sakslaseks ja 1/3 prantslaseks õppida

Programmi maksumus oli 79 000 krooni ning teotahet lisas juurde vanemate reaktsioon: „Noh, kui raha ise kokku saad, siis vast võid minna...“ Põrutasin pubekana mõttes kannaga vastu maad ja mõtlesin: „Watch me!“ Õnneks hüppasin rongile napilt enne masu ja sain tänu hoolega otsitud sponsoritele ja YFU sihtstipendiumile summa kokku. Ja siis järsku leidsingi end Tallinnast Frankfurti lendavast lennukist Eesti-Saksa sõnaraamatut lappamas ja mõtlesin, et isver, kuhu ma end mässinud olen!

Aga teate mida? Miski ei olnud õudne. Elasin aasta aega keset Ruhri tööstuspiirkonda, mis erineb Eesti kaunist rahulikust loodusest kardinaalselt. Noorele aga äge – üks suurlinn teise otsas! Sõitsin liidumaa transpordikaardiga terve 18 miljoni elanikuga piirkonna risti ja põiki läbi.

Täna saan öelda, et mul on kaks peret, sest elasin seal kohalikus peres. Mul on Saksamaal veel ühed vanemad ning õde ja vend, kellel olen ise uuesti külas käinud ja kes on minul siin külas käinud. Vahetusõpilane olin Städtisches Gymnasium Hertenis, mis on kohalik saksakeelne kool, osates alguses vaid paberilt maha veerides öelda: „Hallo, ich bin Teele and I don’t speak german.“ Aasta lõpuks oli keel suus.

Uus suur sõprusringkond oli maruvahva ning kõige emotsionaalsem hetk aasta jooksul oli minu lahkumispidu, kus kõigiga hüvasti pidin jätma.

Lõppude lõpuks oli kõige õudsem hoopiski aasta lõppedes Saksamaalt tagasitulek. Aastaga jõuab inimene väga ilusti uude keskkonda sisse sulanduda, tekib lai sõpradering ning uued harjumused. Saksamaale mineku kultuurišoki asemel sain pubekana hingelise trauma hoopis Eestisse tagasi tulles ning läks mitu kuud, et „uue vana eluga“ taas harjuda. Kirjutasin tolle aasta käigust ka blogi, mida on nüüd pisarateni naljakas lugeda.

Õnneks ei jäänud esimene kogemus viimaseks. Pärast Saksamaalt tagasitulekut läks elu Eestis edasi, lõpetasin gümnaasiumi ja astusin Tartu Ülikooli majandust õppima. Minu jaoks oli ainuke loogiline valik ka nende õpingute käigus korra semestriks välismaal ära käia. Aasta siis oli 2014 ja valituks osutus Prantsusmaa, täpsemalt Toulouse Business School Lõuna-Prantsusmaal.

Mainin kohe ära kooli kõva taseme – õppisin ühe semestriga rahvusvahelistelt praktikutelt rohkem, kui loota oskasin. Põhirõhk oli rahvusvahelisel ärijuhtimisel ja turundusel. See kogemus oli Saksamaa omast kardinaalselt erinev. Enne minekut hirme ei olnud, pigem oli sees vaid positiivne ootusärevus – Lõuna-Prantsusmaa oma soojuse, veini ja juustuga ju ootas! Sel korral ei pidanud ma ka kroone ega eurosid kokku ajama, et õppima minna. Nimelt on ülikoolis õppimise juures positiivne see, et välismaal õppimine (vähemalt Euroopas) makstakse suures osas igakuise stipiga kinni! Samuti ei elanud ma peres ning ülikoolis käisin ingliskeelses õppes.

Prantsusmaa oli... põnev. Olin seal neli kuud ning sain mitmetele prantslaste kiiksudele tunnistajaks olla. Prantslased armastavad süüa, kuid see oli ka ilmselt ainuke minu ja nende vaheline ühine joon. Lisaks meeldib neile inglise keelt mitte rääkida ning mässata ja streikida. Nelja kuu jooksul nägin mitmeid meeleavaldusi, millest lõpuks juba tüdimus peale tuli. Küll löödi kesklinnas kõik klaasaknnad mässulistel põhjustel segi, küll valati peaväljak põlevat sõnnikut täis. Prantsusmaa ei väsinud üllatamast.