Restoranitest: Mantel ja Korsten on olemas

Millest küll nii suur tüli ühe väikse ja vaikse restorani õuele lubamise pärast?! Väike majake sobitub ümbritsevasse ansamblisse vägagi harmooniliselt, et mingeid valguskette ega õueterrasse, millega näiteks Paju villa on end Nõmme aedlinna eramute vahel ehtinud. Nimi Mantel ja Korsten pärineb mantelkorstnalt, mis olevat ainuke Kadriorus ja mille jalamisse on sisustatud väike privaatruum. Mantli ja Korstna sisekujundus on sama nunnu kui majake ise: rõõmsad pehmetes värvitoonides tapeedid, värvilised pehme riidega kaetud toolid, puhtast puidust lauad. Hubane, mugav ja väga kodune, kuid mitte grammigi ülearust sentimentaalsust või romantikat, mis väga kergesti taolistesse väikestesse puumajakestesse sisse lipsab.

Kuigi restoranieluga vähegi kursis olevad inimesed teavad, et Mantel ja Korsten on Zaštšerinskite restoran, siis päris nii see kodulehekülje andmetel ei ole. Tegijad on tõepoolest samad, kes on kuulsust kogunud oma Mooni ja Kolme Sibulaga, kuid igapäevane elu käib Mantlis peakokk Jüri Vainküla ja restorani juhataja-sommeljee Robert Põllu juhtimisel (oleks tore, kui nad koduleheküljel ka perekonnanimed saaksid!). “Kui restoran Kolm Sibulat on restoran Mooni vend, siis teeme nii, et Mantel ja Korsten on nende väike õde”, ütleb kodulehekülg. Sealjuures sobib Kolm Sibulat oma agulikarguses tõepoolest pigem vennaks, uus Mantel ja Korsten oma rõõmsas ja pehmes värvilisuses aga õeks.

Zaštšerinskite kolmest restoranis on Mantel ja Korsten kahtlemata kõige ilusam. Ja ka kõige nooblim – tegemist on ikkagi õhtusöögirestoraniga. Selleks ei tee söögikohta aga mitte ainult õhtune avamisaeg, selline staatus justkui annaks garantii, et õhtu tehakse meeldejäävaks. Mantel ja Korsten suutis seda tõepoolest, tavalisest õhtusest einest sai justkui väikene pidu toredate inimeste ja hea söögi-joogiga.

Toidu puhul osutusid kõige nauditavamaks mitte ainult maitsed (kuigi ka need olid suurepärased), vaid lihtsus ja loomulikkus, millega kodune ja võõramaine tooraine olid kokku sulatatud harmooniliseks tervikuks. Klassikalised tõmbenumbrid, nagu buffalo mozzarella ja kammkarbid olid saanud kaaslaseks eht-eestilised lisandid, moodustades koos mõtestatud terviku: kergelt grillitud kammkarpide saatjaks olid kartulivaht, kergelt marineeritud kurgiribad ja kukeseened, buffalo mozzarella varustusse kuulusid küpsetatud rabarber ja rabarberivaht. Värskest rohelisest hernest oli aga saanud püreesupp, mida pakuti martiiniklaasist koos siiamarja ja frititud kartuliribadega.

Detaile oli omajagu ja road nägid välja uhked, kuid ühelgi juhul ei tekkinud efektit­semise tunnet: kõik oli omal kohal eelkõige maitse, alles seejärel silmailu pärast. Võiks öelda, et magustoidus, mis enamasti kõige rohkem tuunitud, jõuti peaaegu et lakoonilisuseni, nii et mõjule pääses roa ehe ja õrn maitse, mitte seda saatvad lisandid, millega suvisel ajal on ju nii lihtne show-elemente lisada.

Varustatud teadmisega, et uus restoran on usaldatud sommeljeest restoranijuhi kätte, lasin ettekandjal toidu juurde veine pakkuda ja jäin rahule nii Kataloonia Xarel-lo ja grillitud kammkarpide kui ka moosise Primitivo ja portveinikastmes veiseliha kokkkukõlaga. Kui nooruke ettekandja jäigi mõne vastusega kimpu, pöördus ta oma teadmatust väikese huumoriga välja vabandades “suure autoriteedi” poole ja naases ammendatava vastusega.